Maie Tuulik: iseloomukasvatus Ameerika Ühendriikides

Klass Foto: SCANPIX

Ameerika Ühendriikides on iseloomukasvatus lõimitud akadeemilisse õppekavasse, sest noorte eetiline, sotsiaalne ja emotsionaalne areng on sama oluline kui nende akadeemilised saavutused, kirjutab Õpetajate Lehes kasvatusteadlane Maie Tuulik.

Alljärgnev on refereering iseloomukasvatuse ühingu (Character Education Partnership, CEP) haridus- ja teadusdirektori dr Merle J. Schwartzi kirjutisest. Ühendriikide haridusministeeriumi määratluse järgi õpetab iseloomukasvatus harjumuspäraseid mõtte- ja teguviise, mis aitavad inimestel elada ja koos töötada. Iseloomukasvatus lõimitakse akadeemilisse õppekavasse, sest noorte eetiline, sotsiaalne ja emotsionaalne areng on sama oluline kui nende akadeemilised saavutused. CEP rahastab programme, mis õhutavad kavandama ja rakendama iseloomukasvatust koolides.

Moraalne ja pädevusiseloom

Eri ajajärkudel ja kultuurides on haridusel olnud kaks suurt eesmärki: aidata õpilastel saada targaks ning aidata neil saada heaks. Iseloomu on vaja mõlema jaoks. Noortel on vaja moraalset iseloomu, et käituda eetiliselt, püüelda sotsiaalse õigluse poole ning elada ja töötada kogukonnas. Nad vajavad pädevus­iseloomu, et viia ellu oma moraalipõhimõtteid ning edeneda koolis ja elus. Olla iseloomu edendav kool või iseloomu edendav kogukond tähendab püüelda parimat ning teha parimat elu igas valdkonnas.

Viimase kahe aastakümne jooksul on uuringuaruannetes kirjeldatud mitmeid pädevusiseloomu kasvatamise teguviise.

1. Looge turvaline ja toetav õpikeskkond. Et olla valmis õppima ning oma pädevusiseloomu arendama, peavad õpilased tundma end koolis turvaliselt ja toetatuna. Pöördepunktiks olnud uuringus, milles osalesid 90 000 keskastme- ja gümnaasiumiõpilast, leiti, et õpilased, kes tunnevad end seotuna õpetajate ning koolikaaslastega, on tõenäoliselt rohkem motiveeritud õppima ning neil on kõrgemad akadeemilised püüdlused ja saavutused (vaata Charles Elbot ja David Fulton, «Building International School Culture: Excellence in Academic an Character»).

2. Pöörake tähelepanu suurepärastele omadustele. Kui õpilased sisenevad kultuuriruumi, mis nõuab ja toetab suurepäraseid omadusi, teevad nad kõik endast oleneva, et sellesse sobituda. Bergeri «An Ethics of Excellence» näitab, kuidas õpetajad saavad suurepärastele omadustele piisavalt tähelepanu pöörata.

«Kui õpilane kogeb, et ta võib olla suurepärane, tekib tal uus enesepilt, uus võimalikkuse mõiste,» kirjutab Berger.

Suurepärasuseni võib jõuda mitmeti. Loeb ka kõik see, mida pakub õppetööväline tegevus. Paljude noorte jaoks võib meisterlikkus peituda bändis, kunstiringis või korvpallivõistkonnas. Uuring kinnitab, et õppetöövälise tegevuse võime elu positiivselt mõjutada on seotud nii moraalse kui ka pädevusiseloomuga.

3. Edendage mõtteviisi, mis asetab rõhu jõupingutuse tähtsusele. Uuringud näitavad, et meie enesekindlust mõjutavad uskumused intelligentsuse ja isiksuse kohta. Aastatepikkuse uurimistöö abil leidis Carol Dweck, et selle järgi, kuidas õpilased ja täiskasvanud vastavad küsimustele, nagu «Kas intelligentsus on kindlaks määratud või saab seda muuta?» ning «Kas sa oled kindlate omadustega inimene või saad sa end oluliselt muuta?», on võimalik ennustada, kuidas samad inimesed reageerivad väljakutsetele nii koolis kui ka elus üldse. Kinnistunud mõtteviis, et meie omadused pannakse enamjaolt paika meie sünniga, võib viia sildistamiseni ning enese ja teiste stereotüüpidesse surumiseni. Hakatakse vältima keerulisemat tüüpi ülesandeid, keskenduma rohkem hinnetele kui õppimisele, varjama oma vigu ning isegi petma, et hoida ära läbikukkumist. Usk, et saame jõupingutuste abil muutuda paremaks, võib teha meid uudishimulikumaks, me pühendume õppimisele, otsime uusi ülesandeid ning suurendame oma jõupingutusi, et ületada uusi takistusi. Kinnistunud mõtteviisiga inimeste jaoks on hinded nende väärtuse hindajad, arengusse uskujate jaoks näitavad hinded, kas nad on oma eesmärkidega hakkama saanud või peavad nägema rohkem vaeva. Kaks selget järeldust Dwecki uurimusest on:

(1) rõhutage jõupingutust rohkem kui seesmisi võimeid («sa töötasid kõvasti selle kirjatöö kallal», mitte «oled nii andekas kirjutaja»);

(2) vaadelge kõiki õpilasi kui terviklikke ja võimekaid, mitte kui siltide ja stereotüüpidega piiratud inimesi.

Pädevusiseloomu saab edendada ka siis, kui aidata õpilastel lahendada ülesandeid, mis nõuavad pingutust, kuid jäävad siiski nende võimete piiresse (pole liiga rasked ega liiga kerged). Meenutame siinkohal Võgotski soovitust töötada oma lähema arengu tsoonis.

4. Arendage kõigi koolikogukonna liikmete intellektuaalseid kalduvusi. Projekt Zero Harvardi ülikoolis defineeris intellektuaalse iseloomu, millega kaasnevad sellised kalduvused nagu avatus, uudishimu, metakognitiivsus (mõtlemise üle reflekteerimine), strateegilisus, skeptilisus, tõe ja mõistmise otsimine. Need intellektuaalsed kalduvused sisaldavad endas moraaliväärtusi, nagu nõusolek kuulata teiste ideid, tõese väärtustamine enda jaoks kasuliku või soodsa asemel ning ausus oma mõtete ja uskumuste osas. Nagu moraaliväärtusi, arendatakse ka neid «meelte harjumusi» arutluse, eeskujude, vaatluse, praktika ning refleksiooni kaudu, treenides õpilasi konflikte lahendama ning õpetades neid enne tegutsemist mõtlema.

5. Andke ülesandeid, mis õpilastele korda lähevad. Ülesanded, mis inspireerivad õpilasi, on mõttekad, mõjutavad teisi ning pakuvad seepärast seesmiselt rahuldust. Ron Berger kirjeldab ühte sellist projekti, kus 6. klassi õpilased intervjueerisid pensionäre ning kirjutasid üles nende elulugusid: «Mitte keegi ei pidanud õpilastele ütlema, millisel põhjusel tuli oma tööd hästi teha. Need raamatud pidid saama vanadele inimestele kingituseks, millest võiks saada kallis perekonnareliikvia. Õpilased soovisid kriitikat ja abi ükskõik kellelt. Nad lugesid sissejuhatavate peatükkide viimased mustandid ette tervele klassile, et kuulda ettepanekuid. Nad töötasid, mustand mustandi järel, kaanekujunduse kallal, nad tahtsid, et nende raamatud oleksid täiuslikud.»

6. Pakkuge eeskuju. Kui soovime, et õpilased püüdleksid suurepärase poole, peavad nad nägema, milline suurepärane välja näeb. Õpilasi tuleb tutvustada näidetega kõrge kvaliteediga tööst enne, kui nad hakkavad oma tööga pihta. Mis teeb just selle joonistuse, teadusprojekti või kirjatöö nii heaks? Milline oli sellise tulemuse saavutamise protsess? Millised vead ning muudatused olid tõenäoliselt selle töö osadeks? Bergeri «An Ethic of Excellence» pakub abistavaid näiteid selle kohta, kuidas õpetajad võivad saada «suurepärasuse arhivaariks» ning õpilasprojektide algatamisel kasutada tõhusalt eeskujusid.

7. Toetage ja andke tagasisidet. Õpilased paluvad kommentaare ja ettepanekuid kaasõpilastelt ja õpetajatelt ning kasutavad saadud tagasisidet, et muuta ja parandada oma tööd. Õpetaja jaoks on kriitikakoosolek koht, kus õpetada vajalikke akadeemilisi mõisteid ja oskusi. Õpilased, kes kannavad ette oma töö, selgitavad tavaliselt kõigepealt oma ideid ja eesmärke ning annavad teada, milles sooviksid abi. Klassikaaslased vastavad esmalt positiivsete kommentaaridega ning hakkavad siis tegema ettepanekuid, mis on sageli ehitatud üles selliste küsimustena nagu «Kas sa kaaluksid selle-ja-selle muudatuse tegemist?». Sellise toetusgrupi kriitika kaudu ei taotle õpilased mitte ainult enda parimat, vaid püüdlevad ka selle poole, et tuua välja teiste parimad küljed.

8. Tutvustage töid ka väljaspool klassiruumi. Õpilased töötavad kõige hoolsamalt, kui teavad, et nende tööd tutvustatatakse väljaspool klassiruumi. Mõningates koolides jagatakse iga lõpetatud projekti välise kuulajaskonnaga, näiteks teise klassi, direktori, lastevanemate või laiema kogukonnaga. Õpetaja pole õpilaste töö ainuke kohtunik, vaid tegutseb kui sporditreener või mängujuht, aidates õpilast avalikuks esinemiseks. Sarnasel viisil nõuavad mõned keskkoolid abiturientidelt, et need teeksid näituse või avaliku ettekande pikaajalisest uuringust või loomingulisest tööst. See kantakse ette õpetajatest, kaasõpilastest ning vähemalt ühest asjatundjast koosneva žürii ees. Kui nõuame, et õpilased kannaksid oma töö avalikult ette, peame loomulikult ka aitama neil omandada ja kasutada oskusi, mida on vaja edukate ettekannete tegemiseks.

9. Kasutage erinevaid hindamistasemeid. Columbine'i põhikool (Woodland Park, CO), riiklik iseloomu edendav kool (National School of Character) näitab aastal 2000, kuidas kasutada hindamistasemeid, et aidata õpilastel õppida end hindama, eesmärke paika panema ning õppimise eest vastutama. Columbine’i koolil on seitse isikliku ja sotsiaalse vastutuse standardit, mis on sisse viidud klassiruumi juhenditesse ja õpilaste hinnetelehele. Pädevusiseloom on esindatud nelja olulise standardiga:

• praktiseerib organisatoorseid oskusi,
• võtab riske ning paneb end proovile,
• kuulab tähelepanelikult ja jääb ülesande juurde,
• hindab oma õppimist.

Iga standard jaotub omakorda viieks spetsiifiliseks oskuseks. Iga oskuse jaoks on neli pädevustaset: edenemas, algtase, vilunud ja edasijõudnud. Näiteks esimene alapunkt «organisatoorsete oskuste praktiseerimine» on seotud töö lõpetamise ja ära andmisega.

Neli pädevustaset selle konkreetse oskuse puhul on:

• «edenemas: lõpetan ja annan töö ära harva õigeks ajaks»;
• «algtase: mõnikord on mul meeles lõpetatud töö ära anda, kuid vajan pidevat meeldetuletust», «vilunud: tavaliselt on mul meeles lõpetatud töö ära anda mõne meeldetuletuse järel»,
• «edasijõudnud: annan pidevalt lõpetatud töö õigeaegselt ära ilma meeldetuletusteta». Õpetajad räägivad õpilastega individuaalselt, et aidata neil hinnata, millisele tasemele nad kuuluvad, ning seada paika eesmärke, kuidas paremaks saada.

10. Edendage meisterlikkuseõpet. Meisterlikkuseõpe nõuab kõigilt õpilastelt, et nad valdaksid iga oskust teatud kokkulepitud määral. Kui nad esimese korraga seda eesmärki ei saavuta, jätkavad nad proovimist. Viis suuremat uuringuülevaatet kuuest on põhjendanud selle käsitlusviisi positiivset mõju õpilaste saavutustele. Üks meisterlikkuseõpet kasutava riikliku iseloomu edendava kooli õpetaja selgitab: «Terve meie programm tegeleb püsivusega. Alguses ei saa lapsed aru, et peavad ülesande kolm või neli korda ümber tegema, enne kui see on piisavalt hea. Nad õpivad püsivust.»

Üks õpilane räägib meisterlikkuseõppe eelistest: «Pead tundma oma tööd iga kandi pealt. Kui su projekti andmeanalüüs pole piisav, saad selle tagasi. Ning kui saad kursuse eest madalama hinde kui B, siis jääd tunnustusest ilma. Järgmisel aastal pead selle kursuse aga uuesti tegema.»

Ning üks koolijuht lisab: «Nelja aasta jooksul tekib õpilastes sisemine latt oma töö kvaliteedi hindamiseks. Meie eesmärk on muuta ümbertegemise protsess sisemiseks. Õpilased teavad, et viimasel aastal on neil vaid üks võimalus kirjatööd redigeerida või eksamit uuesti teha. Nad hakkavad pakkuma kvaliteeti juba esimesel korral.»