Oleme astunud ühiskonnana juba esimesed sammud jagamismajanduse teel ja see suundumus aina süveneb. Ka ettevõttele toob see uusi proovikive, kirjutab tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu EVR Cargo juhatuse liige Lauri Rohtoja.
Lauri Rohtoja: konkureerides koos töötamine (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga ettevõtja soovib oma loodut hoida ja kasvatada. Kasvada saab vaid siis, kui ettevõte on konkurentsivõimeline. Konkurentsivõime tähtsad komponendid on töötajate oskuste ja teadmiste pidev areng ning töötajate järelkasv. Palju räägitakse Y-generatsioonist ja Z-generatsioonist ning nende ootustest töökohale ja -ülesannetele. Arutleme, milliseks peaks ettevõte oma töökeskkonda muutma ning kuidas saab riik täita oma ülesannet käia ajaga kaasas ja katsuda muuta töösuhteid reguleerivaid seaduseid ning norme paindlikumaks. Mind paelub selle juures aga see, kuidas ja milliseid ettevalmistusi peavad juhid tegema, et edukalt uusi töötajaid vastu võtta.
Mul on olnud võimalus pakkuda üliõpilastele praktika- ja töökohti ettevõttes, mis on pikaajaliste tugevate traditsioonidega nii tänapäevases kui ka vanamoodsas võtmes. Üks endistest praktikantidest, Rait Randrüüt, töötab praegu meie inseneride meeskonnas ja oli nõus oma mõtteid jagama. Tema senised kogemused ei ole olnud üllatavad, kuid panevad seda enam mõtlema inimeste juhtimisega tegelevate töötajate, kaasa arvatud allakirjutanu, arendusvajaduste peale.
Tänapäeval on ülikoolides töövorm paljuski meeskonnatöö, seda nii mujal maailmas (üks praktikantidest õppis USA-s) kui ka meil Eestis. Meeskonnatööna peavad noored kolleegid silmas eelkõige teadmiste jagamisele põhinevat avatud koostööd. Raidi käest tulnud mõttetera on väga hea: «Koolis kogetud tiimitöö oskused on võrreldes reaalsusega natukene teised. See on ilmselt põhjustatud «töötiitlite» puudumisest, kuigi tiimides osalesid nii omavanused kui ka üle 40-aastased tudengid. Sama pulga peal olles võetakse kõikide arvamusi kuulda ning toimub elav arutelu. Omades tiimis ühte spetsialisti, kes tunneb uuritavat ala teistest paremini, ei pane see teisi end tundma ebaadekvaatsena, sest üldjuhul on selle liikme eesmärk oma teadmisi ka teistega jagada. Nii tagatakse hea tiimitöö tulemus. Tagasiside ning arutelu võimaldavad oma tööd täpsustada ning lihvida täiuslikumaks ning avada nii mõnegi uue vaatevinkli või lahenduse.»
Kuidas kasvatada ettevõttes arusaama, et oleme ühe asja eest väljas ja oma kogemuste jagamine, protsesside lihtsustamine ja dokumenteerimine ei ole ohuks mulle ja minu töökohale? Sisemine konkurents on alati hea, kuid ei tohi hakata mõjutama head koostööd.
Kas aga sisemine konkurents on piir, millega peame hakkama saama? Kas väliseid tegijaid ei peaks arvesse võtma? Oleme astunud ühiskonnana juba esimesed sammud jagamismajanduse teel ja see suundumus aina süveneb. Ka ettevõttele toob see uusi proovikive. Kuidas reageerida, kui meie töötajad soovivad panustada konkureerivate ettevõtete projektidesse oma aega ja teadmisi? Kas oleme ise valmis kaasama spetsialiste konkureerivatest ettevõtetest, et võimalikult efektiivselt tulemuseni jõuda?
Ilmselt võidavad sellistest koostööprojektidest töötajad, selline on minu esmane peegeldus. Aga järgmisena, miks peaksin eeldama, et needsamad töötajad ei rakenda uusi teadmisi ettevõttes oma ülesannete täitmisel! Jällegi läbi Raidi: «Arvan, et teadmise jagamine teiste valdkonna spetsialistidega on kasulik. See avardab silmaringi ning aitab juhtida inimesi õige lahenduseni. Enamik spetsialistide teadmisi on üsna keerukad ning ilmselt kogu teemat molekulideni ei arutata, ehk see tagab ausa konkurentsi piiri. Konkurents ei ole halb, vaid paneb mõtlema ning arendama oma ideid, et saada eelis.»
Tõepoolest, nii lihtne see ongi. Usaldus ja avatus. Alustama peab iseendast.