Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Lobjakas: paradokside valitsus

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ahto Lobjakas | FOTO: Eero Vabamägi

Eesti poliitikamaastik on viimase aasta jooksul virgunud letargilisest nõidusunest ja muutunud on palju. Kuid kas see trend jätkub ka lähitulevikus, küsib kolumnist Ahto Lobjakas.

Keskerakonna juhitud valitsuse esimene aasta on olnud – vaevalt üllatusena – segu heast ja halvast. Kummaliseks teeb selle iseenesest triviaalse kombinatsiooni asjaolu, et positiivse eest peab koalitsioon enamasti tänama teisi, kuid halvas saab süüdistada iseennast.

12 kuuga ei ole muutunud hinnang peamises: uus valitsus oli vajalik stagnatsiooni murdmiseks Eesti poliitikas. Selle, et Keskerakond Jüri Ratase juhtimisel võimule tuli, võlgneb ta samale poliitilisele sklerootilisusele, mis oli toonud võimule Taavi Rõivase. Viimane kujutas end ühe ajastu viimast, dekadentset faasi – kuid see ajastu oleks võinud kesta aastaid, kui Keskerakond poleks suutnud end rehabiliteerida, leides lahenduse Edgar Savisaare probleemile.

Keskerakonna koalitsioon sotside ja IRLiga taastsenderdas Eesti poliitilise süsteemi. 2000. aastate algusest oli süsteem olnud Reformierakonna domineerimisel ekstsentriline ehk tasakaalust väljas. Nüüd on Keskerakond end kehtestanud võimuvõimelise tõmbekeskusena vasakul tiival ja andnud Eesti poliitikale nii parima realistlikult võimaliku kuju.

Kaks suurparteid suudavad mõlemad koalitsioone moodustada ja nii see peabki olema. Vaid nii saab võim vajadusel vahetuda ja vahetumise võimalus ise hoida kontrollivat kätt mõlema suurpartei halvematel impulssidel. Eesti poliitika iseärasuseks jääb aga topeltskaala: ühtpidi ei ole kahtlust, et Reformierakond on parem- ja Keskerakond vasakpartei, kuid nad ei ole seda samas mõttes nagu klassikalise(ma)d ideoloogiaparteid sotsid, IRL ja (mööndustega) Vabaerakond.

Kohaliku eripärana teeb Keskerakonna tugevaks venekeelse elanikkonna toetus ja Reformierakonna – senine – venekeelse elanikkonna vastasus. See ei ole kindlasti eluterve jaotus, millele Eesti poliitika rajada, kuid teist pole meil seni olnud.

Nüüd on üle väga pika aja õhus võimalus, et ta tuleb. Keskerakonna ehk suurim saavutus aasta jooksul oli kohalike valimiste üllatavalt sujuv üleelamine. Edgar Savisaare taandumisest vähem kui elusuuruseks oli olulisem Mihhail Kõlvarti tõus, mis tagantjärele legitimeeris Keskerakonnas lõplikult ka Yana Toomi positsiooni. Venekeelne valija on oluline, venekeelsed poliitikud vajalikud.

Boonus kogu Keskerakonna jaoks on ainuvõim Tallinnas ning pealinna tegemine konstruktiivseks, mitte enam lõhkuvaks faktoriks Eesti poliitikas. Volikogus puudus erakond, kes ei oodanud Keskerakonda endale kosja – kui Reformierakond välja arvata. Samas kahtleb vaevalt keegi, et ka Kristen Michali jaoks olnuks tegu läbirääkimissituatsiooni, mitte teoloogilise välistusega. Michali nimi võib siin muidugi figureerida anakronistlikult, sest pärast KOV valimisi ei ole võimatu tema ja ta agenda taandumine poliitikast.

Vähemalt on sellele püüdnud tungivalt vihjata Reformierakonna praegune liider Hanno Pevkur (kelle positsioon näib nüüd küll spektakulaarselt kõikuvat). Pevkuri radikaalse otsuse välistada Reformierakonna arsenalist rahvustevaheliste pingete õhutamine võime vähemalt samavõrra kirjutada Keskerakonna edu ja enesekehtestamise arvele.

Suurt osa Keskerakonna tulemises on mänginud see, mida erakond pole teinud. Keskerakonna rehabilitatsiooni conditio sine qua non on olnud konsensus, millega tõmmati joon alla ühele ajastule – aga ei kriipsutatud seda läbi. Selle ajastukonsensuse osad on julgeolekupoliitika, eelarvetasakaal ja e-riik.

Kõigis neis on Ratas end näidanud paavstist pühamana. NATO ja EL on endiselt Eesti kindlad koosimäärajad, ELi eesistumine möödus vähemalt sama hästi, kui see oleks toimunud eelmise valitsuse all (kui rahandusministri rahvusvaheline nõrkus välja arvata)  ning kaitsekulutused on kahelt protsendilt veel suuremaks kasvanud.

Kes oleks pooleteise aasta eest arvanud, et täna tekitab paksu verd valitsuse otsus teha 2018. aastal kaitsevõimesse lisainvesteeringuid «vaid» 10 miljonit 20 asemel? Välissuhtluses on Ratas osutunud kindlaks, kuid ka tuimaks kätepaariks. Eelarve asjus võib peaministri paavstist pühamaks nimetamine näida liialdusena, kuid jällegi – vaieldakse protsendiveerandike üle ning nelja-aastane perspektiiv lubab kindlat tasakaalu.

Ei maksa ka unustada, et Andrus Ansipi valitsus osutus tagantjärele tarkusega 2008. aastal oma ideaalsesse kriisi minnes sügavas struktuurilises miinuses olevaks. Samamoodi oli Rõivas see, kes ligi kümneaastaseks veninud majandusseisaku kompenseerimiseks 2015. aastal esimesena riigireservide kallale läks. Ja lõpuks, õmblustest rebenev e-riik vaevalt võinuks loota endale kindlameelsemat konsolideerijat kui praegune peaminister.

Võimul oleva koalitsiooni kaotajad on olnud selle väiksemad liikmed. Raske on öelda, kui palju nende suhtelises vajumises tuleneb Keskerakonna üle-väljaku-domineerimisest ja kui palju erakondade enda nõrkusest. IRL on nad koalitsiooni viinud Margus Tsahkna ajastuga võrreldes üsna teistsugune erakond, võttes üha enam klassikalise, paremäärmusluse-eelse Reformierakonna nägu – aga kaotades oma. KOV valimiste suhteliselt hea tulemus lubab arvata, et kuulujutud partei surmast olid ja on siiski ennatlikud. IRL jääb Eesti poliitikas oluliseks sanitaarkordoniks EKRE vastu.

Teda ei aita muidugi Reformierakonna Michali-tiiva flirt EKREga, kuid tõele au andes ei ole IRL ka ise suutnud end kehtestada ega näidata veenva rahvusliku alternatiivina paremäärmuslikule košmaar-karismaatilisele apokalüptikale, mille lainel seilavad isa ja poeg Helmed.

Sotsid on Eesti ainus printsiibipartei. Sellisena on nende ideeline kindlus kui sõõm värsket õhku, kuid praegustes oludes ähvardab ideesõdureid bolševike saatus enne Esimest maailmasõda. Näib, et Eestis puudub lihtsalt suurem ruum traditsioonilisele sotsiaaldemokraatiale – ükskõik kui mõistlik poleks ka selle agenda. Ja mõistlik peaks Jevgeni Ossinovski pealetung rahvatervise rindel ju olema – milline erakond julgeks öelda, et ei soovi tervemat rahvast?

Ometi on nii suhkrumaks kui ka alkoholiaktsiisi tõstmine osutunud sotside valimisedu vaatepunktist suitsidaalseteks ideedeks, millel puudub pealegi märgatav kompensatsioon muudes poliitikavaldkondades. Kui muidugi välja arvata Ossinovski mõistlik ja õigustatud, kuid donquijotelikult lootusetu kriitika praeguse kodakondsuspoliitika aadressil.

Koalitsiooni esimest aastat kipub muidugi varjutama Reformierakonna sees toimuv käärimine. Kuigi võimalus, et Kaja Kallas soostuks juhtima Reformierakonda Michali marionetina, tundub hullumeelsena, on selles oma kurjalt veetlev loogika. Valitsuse Achilleuse kand on vast tema enda liikmetele kõige suuremaks üllatuseks kujunenud paradoks: kuidas seletada valijale, et rohkem raha on hea asi? Opositsioon, sealhulgas Kallas ise, on palju edukamalt kommunikeerinud maksumuudatuste näilist keerulisust.

Asjaolu, et 2019. aasta valimiste eel lõpeb ühtlasi maksuaasta, võib vabalt mõjutada valimistulemust. Kes oleks parem kaost ära kasutama kui oma kiskjainstinkti taasavastanud Reformierakond? Kes oleks sellist Reformierakonna parem juhtima kui autonoomselt populaarne Kaja Kallas? Kallase vaatepunktist oleks muidugi tegu väga suure riskiga. Kolm tilka verd võib küll kohe tuua peaministritooli, kuid seda mitte kestliku karjääri alusena.

Keskerakonna valimiskaotus 2019. aastal teeks selle aasta saavutusi olematuks, kahekeskuseline koalitsioonimaastik on ilmselt meiega selleks, et jääda. Kuid Eesti ei vääri valikut, mille ühel kaalul on kehvasti kommunikeeritud, aga põhimõtteliselt õige soov vähendada galopeerivat ebavõrdsust vaestele andes ja rikastelt minimaalselt võttes, ning teisel sisuliselt Michali & Co revanš 2012. aasta eest. Sisulise arutelu asemel läheks aur, nagu Reformierakonna seni orkestreeritud kampaaniates ikka, kas puhtvormilisele kemplemisele või siis tühjalt kohalt üles puhutud rahvuspõhilisele ažiotaažile, nagu see juhtus 2015. aastal (ja nagu seda prooviti Tallinnas äsja oktoobris).

Lõppeva aasta ajalooliselt olulisim küsimus on: kas 2017. aastal Eesti poliitika saadud liikumis- ja arenguimpulss on jääv?

Tagasi üles