Tuul Sepp: kas laste saamine on egoistlik?

Rase naine Foto: SCANPIX

Soov olla õnnelik ei ole sama, mis egoism, ja ühiskonnana on meil soovitud, oodatud ja hästi hoitud lastest ainult võita, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Olen sageli kohanud arusaama, mille kohaselt laste saamine on egoistlik otsus. Meie maailm on niigi ülekoormatud ja ressursid otsa saamas, ning nüüd toodetakse inimesi veel juurdegi – vaid omakasupüüdlikul eesmärgil tunda end kellegi jaoks vajaliku ja armsana. Ja siis peab riik veel ka appi tulema, makstes toetuseid inimese egoistliku otsuse eest paljuneda!

Alustuseks peab ütlema, et ma ei nõustu ühegagi neist argumentidest ning olen veendunud, et laste saamine on tänapäeval ühiskonnale kasulikum kui indiviidile, mistõttu inimesi, kes saavad lapsi, tuleks nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil igati toetada.

Jah, bioloogilises mõttes on laste saamine endiselt indiviidile kasulik – aga sellest võidavad eelkõige meie geenid, mitte meie ise. Evolutsioonibioloogias on tuntud termin «vanema-järglase konflikt», mille kohaselt järeltulija üritab alati vanemalt võtta rohkem, kui vanemal oleks kasulik anda, arvestades seda, et vanem võiks investeerida ka enda tervisesse ja potentsiaalsetesse tulevastesse järglastesse. Investeering järglastesse on sageli pöördvõrdelises seoses investeeringuga enda pikaealisusse ja tervisesse.

Lapsed Foto: Scanpix

Meie geenid on «aru saanud», et isendile kahjuliku tegevuse, järjepideva järglastesse investeerimise jaoks tuleb motivatsiooni hoidmiseks kasutusele võtta lisanipid. Loodus on meid seega kujundanud sellisteks, et lapsed on meile armsam kui miski muu ning me oleme valmis nende heaks kõik andma. Mehhanism on lihtne – need, kellele ei tundu lapsed armsatena, ei anna oma geene sama edukalt edasi kui oma lapsi jäägitult armastavad isendid, ning nende geenid kaovad seega vähehaaval populatsioonist.

Vaatame silma faktidele

Vaatame nüüd argumenti laste keskkonnavaenulikkuse kohta. Hiljuti, kui kirjutasime koos kolleegidega artikli nippidest, mida igaüks saaks igapäevaselt kasutada eluslooduse kaitsmiseks, saime järgneva kommentaari: «Jään põnevusega ootama postituse «Maailma päästab sigimise lõpetamine» ilmumist». Konkreetne kommentaar oli küll mõeldud kerge naljana, sõbraliku torkena «maailma päästmise nippide» naiivsuse suunas. On aga väga palju inimesi, kes seda mõtlevadki – et maailm on niigi inimesi täis ja hukatusse suundumas, mis õigusega me veel rahvast juurde toodame?

Unustame aga korraks maailmalõpupaanika ja vaatame silma faktidele. Esiteks, kuigi inimesi on rohkem kui kunagi varem, elame praegu paremini (jõukamalt, toidetumalt, nakkushaigustevabamalt) kui kunagi varem. See tähendab, et tänapäevaste (ja tulevikus kasutusele võetavate) tehnoloogiliste lahenduste abil on maailm suuteline sellise rahvastiku ära toitma küll. Kui suudame piiri panna reostamisele, lagastamisele ja elupaikade hävitamisele, võiksime rahulikult lõpetada rääkimise inimkonna kollektiivsest enesetapust looduse kaitsmise nimel.

Prügiga kattunud jõgi Haitis Foto: Scanpix

Teiseks, arusaam, et inimkond kasvab piiramatus tempos ning varsti oleme siin tihedalt koos nagu silgud pütis, ilma ruumita istuda või astuda, on lihtsalt ekslik. Inimkond küll endiselt kasvab, kuid inimkonna arvukuse kasvu kiirus pole juba sajandeid olnud nii madal kui praegu. Kõige kiiremini kasvas inimkonna arvukus aastal 1962 ning sellest alates on inimkonna kasvukiirus järjepidevalt langenud. See tähendab, et kui 20. sajandil nägime inimkonna arvukuse neljakordistumist, siis 21. sajandil see isegi ei kahekordistu. On ilmselt vaid aastakümnete (või lähisajandi) küsimus, kui inimkonna kasv üldse lakkab ja pöördub hoopis langustrendi.

Inimkonna juurdekasv ei ole seotud sellega, kui tugevalt ülalt-alla sündimust reguleeritakse. Heaks näiteks on Hiina ühelapsepoliitika. Hoolimata riiklikest sunnimeetmetest ja isikuvabaduste julmast piiramisest ei vähenenud selle poliitika rakendamise ajal sündimus kuigi tempokalt. Sündimus oli vähenenud peaaegu poole võrra kümnendil enne ühelapsepoliitika rakendamist ega vähenenud üldse järgneva kümnendi jooksul, mil seda rakendati. Vähem sunnimeetodeid rakendav poliitika oleks tõenäoliselt sündimust vähendanud täpselt sama palju, kui mitte rohkemgi – võrreldav sündimuse vähenemine leidis samal ajal aset ka teistes Aasia riikides.

Rahvamass Hangzhou rongijaamas Hiinas Foto: Scanpix

Sündimuse vähendamise võtmeks on hoopis ühiskonna arengutase – naiste võimalus saada haridust ja teha karjääri ning ise oma laste arvu üle otsustada. Kuna eeldame, et ühiskond liigub üha kõrgema arengutaseme, hariduse laiema leviku ja rasestumisvastaste vahendite parema kättesaadavuse suunas, on ainult aja küsimus, kui sündimus ka arenguriikides langeb läänemaailma tasemele. Enamikus läänemaailma riikidest on sündimus juba ammu alla rahvastiku taastootmist võimaldava 2,1-protsendise taseme. Naised, kes saavad valida hariduse ja karjääri ning lastesaamise vahel, investeeringu vahel endasse või järglastesse, ei otsusta kuigi sageli suure lasterikka pere kasuks.

Lastest on ainult võita

Siinkohal jõuame tagasi küsimuseni, kas isiklikus plaanis on laste saamine kasulik. Jah, tänu järglaste saamist soodustavatele geenidele oleme lastega õnnelikumad kui ilma. Samas on laste saamisel selge mõju inimeste karjäärile ja valikuvabadusele elus.

Hiljuti kirjutas mulle üks kolleeg, et küsida minu arvamust laste lisamise kohta elulookirjeldusse. Teadlase publitseerimisstatistikasse võivad lapsed jätta sisse olulised augud, mis ilma seletuseta võivad oluliselt langetada isikuloo kvaliteeti. Samas tundis minu kolleeg, kuidas töökohaintervjuul pärast laste olemasoluni jõudmist tööandja huvi silmanähtavalt kadus ning sisuliste küsimuste arutlemine lõppes. «Edaspidi ma lapsi CV-sse ei lisa,» järeldas töökaaslane.

Tööintervjuu. Pilt on illustratiivne Foto: Scanpix

Ka mina olen lapsi CV-sse pigem uhkusega kirja pannud, arvates, et see näitab minu suutlikkust toime tulla korraga nii pereelu kui ka karjääriga. Et see näitab efektiivsust ja tublidust, aga ka hoolivust. Tõepoolest, olen oma laste üle uhke. Viimasel ajal aga olen laste olemasolu mainimisest professionaalses plaanis loobunud. On selge, et ühiskondlik hoiak on laste evimise vastane, ning neid peetakse pigem nõrkuseks kui tugevuseks.

Miks on ühiskonnal vaja lapsi? Vastus võiks olla elementaarne. Need on inimesed, kes hoiavad tulevikus meie ühiskonda. Need on tuleviku arstid, teadlased, poemüüjad, autoparandajad. Jätame hetkeks kõrvale argumendi, et tuleviku maksumaksjad tasuvad meie põlvkonna pensionite eest – tänapäeva noortest ei looda ilmselt peaaegu keegi kunagi reaalselt pensionist elama hakata. Isegi, kui inimene tuleb ilma pensionita vanana toime, on tal ikka vaja kedagi, kes teda ravib ja hooldab, talle toitu kasvatab või maja ehitab.

Seega, isegi kui inimene teeb otsuse ise mitte lapsi saada (kõigil on selleks vabas ühiskonnas täielik õigus ning isiklikus plaanis on see paljude jaoks tõenäoliselt mõistlik otsus), ei ole tal õigust nimetada teisi, lapsi sünnitavaid ja kasvatavaid inimesi egoistideks. Uskuge, see on suur töö ja sellega kaasneb enese vajaduste, vabaduse ja võimaluste oluline allasurumine. Isegi siis, kui loodus ja geenid muudavad meid enda isiklike vajadusi alla surudes ja lapsi kasvatades õnnelikuks.

Soov olla õnnelik ei ole sama, mis egoism, ja ühiskonnana on meil soovitud, oodatud ja hästi hoitud lastest ainult võita.

---

Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Pärast maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.