Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: torm Saksamaa poliitika veeklaasis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Angela Merkel | FOTO: Scanpix

Sakslased ja stabiilsus on sõnapaar, millele on vast pikka aeg julgelt võrdusmärk  vahele pandud. Ent möödunud nädala lõpus juhtus midagi sellist, mis tuli paljudele  ootamatult ja mida ei ole Saksamaal nähtud aastakümneid. Nimelt tehti teatavaks, et nädalaid kestnud eelkõnelused nelja erakonna vahel liiduvalitsuse moodustamiseks kukkusid läbi.

Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) ja selle Baieri sõsarerakond Kristlik Sotsiaalne Liit (CSU) võisid küll võita üle-eelmisel kuul toimunud valimised, ent tulemus valmistas pettumuse: kahe peale ei jätkunud Liidupäevas piisavalt saadikukohti, et oleks saanud kergesti kampa võtta mõne kolmanda. Ohkamiseks oli veelgi põhjust. Eelmine paariline Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP) andis juba varem mõista, et nemad seekord koostööd jätkata ei soovi. Seepärast hakati otsima võimalusi kahe väiksema tegijaga – Liit 90/Rohelised ja liberaalne Vaba Demokraatlik Partei (FDP). Ka näis, et Saksa ühiskond annab sellisele ühendusele rohelise tule. Seetõttu tekkis ootus, et paljuräägitud Jamaica koalitsioon saab varem või hiljem moodustatud.

Võimuliidu moodustamise võttis enda peale üldvalimised võitnud CDU juht ja pikaaegne liidukantsler Angela Merkel. Juba kõnelusi alustades teadis veteranpoliitik, millise keerulise ülesande ta endale võtab. FDP ja rohelised on oma maailmavaadetelt erinevad nagu öö ja päev. Ja oli siililegi selge, et konservatiividel kulub põhiaur pigem kahe vastasjõu omavahelisele lepitamisele kui oma tahte pealesurumisele. Praegu näib, et seda olukorda tõttas esimesena ära kasutama liberaalide juht Christian Lindner, jalutades laua tagant minema. Rubico jõeks osutus väidetavalt küsimus, kas peaks lubama sisserändajate perekondade taasühinemist Saksamaal. Lindneri ja ta aatekaaslaste arvates mitte.

See samm kutsus esile poliitilise tormi. Räägitakse, et Saksamaa on kaotanud oma stabiilsuse. Juttu on olnud isegi uutest üldvalimistest, mida nii mõnigi pelgab, sest kardetakse, et sellest võidab kõige rohkem Kremli soosingut nautiv populistlik Alternative für Deutschland (AfD).

On kuidas on, aga poliitikas, kus üldiselt on kõik müügiks, ei ole Lindneri käik üllatus. Ilmselt tahtis ta, enne kui teiste osalistega arutellu naaseb, lihtsalt avalikkuse ees hambaid näidata, sest on ju liberaalidel meeles, kuidas möödunud korral kaotati Merkeli juhitud valitsuses oma nägu, mille tagajärjel jäädi eelmistel valimistel parlamendiesindusest üleüldse ilma. Uute valimiste esilekutsumine oleks nii FDP-le kui ka teistele erakondadele tume maa, ennekõike seepärast, et suur osa Saksa valijaist on selle vastu. Pealegi on tulemused raskesti etteaimatavad.

Aga kui peaksid tõesti tulema uued valimised, siis ei oleks see suur maavärin, veel vähem Berliini partneritele välismaal. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, Saksa poliitikas jäävad tooni andma ikka kaks suurt vana tegijat: konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid.

Tagasi üles