Kui olin põlvepikkune poisike, olid perekondlikud käigud meie väikelinnast mõnda suuremasse harvad, kuid alati oli nende lahutamatu osa – ja tipphetk – mõni muuseumikülastus. Meremuuseum Tallinnas või zooloogiamuuseum Tartus olid teiste seas paigad, kuhu minekut lunisin. Miks, ei oska isegi praegu seletada. Ehk pakkusid need võimaluse siseneda ühte teise maailma. Võimaluse, millesarnaseid oli toona vähem kui praegu.
Siis juhtus see, mis kasvades ikka juhtub. Senised huvid, teiste seas teadus- ja loodusilma imede vastu, nihkusid vaatevälja perifeeriasse. Ja juhtusid sinna naasma alles tükk aega hiljem. Siis taastusid ka külaskäigud selle ala muuseumidesse, nüüd juba kantuna professionaalsest huvist ja silme ees rippumas teaduskommunikatsiooni teooriate loor.
Ent paari nädala eest tõstis ootamatult see põlvepikkune poisike pead. See oli siis, kui juhataja Tiiu Sild tegi Tarkade Klubi toimetusele ringkäiku teaduskeskuse Ahhaa uues majas. Ja ühtäkki, olgugi et suurt osa väljapanekust pidi tol hetkel veel vaid vaimusilmas ette kujutama, oli see tunne tagasi. Tunne, et tahaks ootusärevuses juba tormata järgmise, ja siis järgmise, eksponaadi juurde. Ja samal ajal naelutatult seista seal, kus oled, aeg peatunud, millegi sõnastamatu lävel.
See ei ole lugu kahjutundest, et miks minu lapsepõlves selliseid teaduskeskusi ei olnud, ja kõik need teised «oleksid». Minu rõõm uue maja üle on ühelt poolt samuti erialane: Eestis on nüüd atraktiivne ja rahvusvaheliseltki silmatorkav teaduskeskus, mis omaenda maja saanuna likvideerib justkui ühe valge laigu. Kui teadusajakirja Nature blogi soovis tänavu veebruaris kaardile kanda kõik maailma teadusmuuseumid, jäi Eesti ühegi lipukeseta (kas siis meie muuseumide tahtmatuse või oskamatuse tõttu end sellisena määratleda ja/või reklaamida; Läti-Leedu on igatahes esindatud, vaata http://tinyurl.com/6ee6d9s).
Teiselt poolt on see rõõm emotsionaalne, just nagu rõõm jagatud kogemusest. Ja rõõm tegijate üle, sest – nagu paljud teised teaduse populariseerimise saavutused meil Eestis – see maja on sündinud mõne inimese väsimatust entusiasmist, jonnist ja suurelt mõtlemise julgusest.
Teaduse populariseerimisele on viimastel aastatel ka riiklike programmidega hakatud enam tähelepanu pöörama. Sõnastatud põhisooviks noorte meelitamine loodus- ja täppisteaduse erialadele ülikoolides. Üldine eesmärk, Eestis domineerivale raamistikule kohaselt, on ikka materialistlik: rohkem teadlasi ja insenere teeb meie majanduse teadmistepõhisemaks. Ja näe, see kasvab ja kõigil on hea.
Muidugi on see oluline, kuid see on ainult üks osa teaduse populariseerimise tervistavast mõjust ühiskonnale. Teaduskeskuste väärtus peitub ennekõike selles, et nad suudavad tänapäeva karmis võidujooksus edukalt konkureerida tähelepanu pärast, millega staatilised muuseumid ja karismaatilise õpetajata koolitunnid muidu jäävad hätta. Nii võideldes sellega, millest ka loo alguses oli juttu – nihkumisega vaatevälja äärealadele, teaduse marginaliseerumisega teadvuses.
Kogemus näitab, et noored on väga maailmahuvilised, ent umbes-täpselt selle vanuseni, mil koolis algavad tõsisemad füüsika- ja keemiatunnid. Seejärel kleepub järjest tihedamalt teaduse külge seda igavaks, tüütuks, kaugeks ja kuivaks pidav silt. Teaduskeskused püüavadki seda silt taas maha nühkida, ja mitte ainult tundlikus eas põlvkonna jaoks.
Kui palju on nende eesmärkide saavutamisel kasu Ahhaa uuest majast? Me ei saa seda kunagi teada. On võimalik mõõta keskuse külastuste arvu, turismi kasvu Tartusse, teha külastajate seas küsitlusi nende rahulolu kohta, kuid see, kuidas saadud elamused inimeste käitumist pikemas plaanis mõjutavad, jääb peitu ühiskonna toimimise musta kasti.
Võib-olla 20 aasta pärast kirjutab neil veergudel keegi teine, kuidas põlvepikkusena tehtud külaskäigud Ahhaasse suunasid tema elu rööpasse, mis väärtustab teadust meie ühiskonnas. Vaid üks selline kirjatükk ja saame olla kindlad, et uus maja oli seda väärt.