Sinimustvalge.

FOTO: TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

«...ei puutu me riigiukse koputit, ei taha puutuda, sest riik ei võrdu meie, riik ei ole meie, meie oleme midagi muud... me oleme kodanikud...»

Tellijale

Kannatus. Kannatus on see Palamuse jões voolav verelible, see Ahja all maa-alustes maasoontes aegamisi allavoolu kulgev mullakiht, see Imavere imbkaevudesse imbunud ohe, see Varstu ja Varbla varemetes, see Lagedi lagunenud kolhoosihoonetes ja Siimusti sissekukkunud sigalates, see Mõnuvere olematus mõisas ja Loobu kohal rippuvas õhulossis ringiliikuv ägin,

tumm ja pime ägin, vanainimese ägin, ammu surnud, ammu maha maetud, kuid ikka elav ägin, ägin, mis tõuseb ikka ja jälle, ahasveerusena rändab ümber Eesti see ägin, see kannatuse-ägin, see vaevade-ägin, see tapetute ja mõrvatute piin, see äraviidute ja merreaetute viimane vaade, see on see, mis voolab Eesti vereringes, voolab maa all ja maa peal, voolab lipupäevadel ja peaministrite kõnedes,