Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andres Ammas: katuseraha - kahepalgeline ja räpane

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andres Ammas | FOTO: Erik Prozes

Oleks viimane aeg katuseraha süsteem häbelikult maha jätta, kahetseda, et asi viltu läks ja meelt parandada, kirjutab riigikogu liige Andres Ammas (Vabaerakond).

Väikesed regionaalsed investeeringud ehk poliitžargoonis katuserahad on Eesti poliitikas paarkümmend aastat vana nähtus. Et Mart Siimanni juhitud vähemusvalitsus suudaks eelarve vastu võtta, võimaldati riigikogu liikmeil teatud summa ulatuses teha eelarvesse ettepanekuid, ilma et need olnuks valitsusega kooskõlastatud.

Komme jätkus järgmiste valitsuste ajal, sest ikka leidus jonnakaid rahvasaadikuid, kes tundsid, et olid muidu otsustamisest kõrvale jäetud. «Väikese papi» eest sai koalitsioon nõnda hääled kokku. Kujunes välja omamoodi altkäemaks, mida riigikogu liikmed said valitsuselt tasuks selle eest, et müüsid iseend ja oma mandaadi valitsuse kummitempliks. Valitsus aga kaitses vaevaga sündinud tasakaalus eelarvet riigikogulaste suva eest.

Ega see raha ole raisku läinud – remonditigi katuseid, aga jagus ka näiteks kultuuriajakirjandusele honorarideks. Katuseraha eest tehti ja tehakse küllap enamasti häid asju, kuid sageli ka juhuslikult ja pikemat perspektiivi tunnetamata.

Läks räpaseks

Riigimehed mõtlevad pikalt ette, poliitikud kahjuks sageli vaid nelja aasta piires. Katuseraha muutus räpaseks siis, kui poliitikud rakendasid selle presidendivalimiste vankri ette ja siis juba ka enda tagasivalimise vankri ette. Riigi raha, meie kõigi ühist raha jagati kui enda oma ja ei häbenetud seda just nii esitleda: valige mind, sest mina toon teile raha!

Kõige kuulsamaks sai plakatisuuruseid sümboolseid tšekke jaganud Heimar Lenk, aga ega ta polnud ainus. Nooremad tegid usinasti järele, võistlus suurema heategija tiitlile kogus tuure. Takka õhutas vahel ka kohalik meedia, mis juhtkirjades hurjutas katuseraha kommet, aga uudistes joonistas tulpasid, milline erakond ühte või teise maakonda kui palju raha suunas.

Kõik see on inimlikult nii mõistetav. Tore on kingitusi teha. Meile kõigile meeldib head teha. Anda on toredam kui saada. Kuri on karjas siis, kui jagatakse võõrast vara ja mõnuletakse selle eest tänu ja hääli oodates.

Allakirjutanu arvates on avalikkuse suhtumine «katuserahasse» tänaseni kahepalgeline. Tajutakse küll, et ega see päris puhas ja õige asi ole, aga kui raha saab kodukogudus või oma kool – no las see siis olla! Nõukogude mentaliteet, et kõva mees on see, kes Moskvast (nüüd Toompealt) fondi ja limiiti «välja lööb», elab edasi.

Halb poliitiline kultuur

Tegelikult tuleks endale ausalt tunnistada, et asi on käest ära läinud. Katuserahast on saanud halva poliitilise kultuuri üks sümbol. Koos erakondade liiga suure rahastamisega riigieelarvest, koos piiramatu kulutamisega valimisreklaamidele, koos parteiliste «toiduahelatega». Hiljutised kohalikud valimised tõid taas mitmelt poolt kurbi teateid, kuidas istuv võim kohalikke aktiviste endast sõltuvusse aheldas.

Eesti kodanikuühiskond on paarikümne aastaga tublisti arenenud. Meil on Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK), on Euroopa toetusi jagavad fondid, on endid tõestanud ja usalduse pälvinud kulka ja rahvuskultuuri fond. On tunnustatud eksperdid, kes mõistavad raha läbipaistvalt ja õiglaselt jagada. Poliitikud võiksid nüüd taanduda ja vabaühendusi usaldada.

Vabaerakonna fraktsioon ongi nõuks võtnud just nii käituda ja usaldada meiega sarnaselt mõtlevaid häid partnereid. Koalitsioon on andnud teada, et iga opositsioonierakonna fraktsioon saab otsustada 300 000 euro kasutamise üle. Oleme otsustanud selle raha paigutada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva fondi, mida hakkab majandama MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant. Fondist saavad vabaühendused taotleda raha kohalike kogukondade arendamiseks.

Rahataotluste läbivaatamiseks on kavas moodustada liikumine Kodukant ekspertidest ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamist korraldavatest inimestest komisjon.

Vabaerakonna liikmed selles protsessis ei osale. Nii saab raha taotlemine olema poliitilistest otsustest sõltumatu, loodetavasti ka bürokraatiavaba, lihtne, selge ja osalejatele huvipakkuv.

Toetus on mõeldud kohalike ühingute-seltside edendamiseks. Meie idee järgi on tähtis, et käivitatav algatus, sellega loodud väärtus või selle mõju kestaks edasi ka pärast juubeliaastat. Iga kogukond on omanäoline, küllap saavad omanäolised olema ka projektid, mis esitatakse. MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant on lubanud seista hea selle eest, et kingitusi jõuaks igasse Eesti piirkonda.

Ei leidnud toetust

Vabaerakonna arvates on selline fond hetkel parim variant. Võimalik on muidugi ka meile otsustada antud summast uhkelt loobuda, ent siis läheks seegi raha poliitiliste nahaalide käsutusse.

Muidugi oleks õige, kui kodanikuühiskond saaks riigieelarvest ja annetustest lihtsalt raha juurde ja koguks jõudu. Meie fraktsioon tegi riigieelarvele muudatusettepaneku, et erakondadele eraldatavast rahast pool anda jagamiseks KÜSK-ile, aga see toetust ei leidnud.

Oleks viimane aeg katuseraha süsteem häbelikult maha jätta, kahetseda, et asi viltu läks ja meelt parandada. Edaspidi võiksid seda poliitilist kurioosumi meenutada ainult politoloogia õppejõud, kui nad selgitavad tudengeile üleminekuaja veidrusi meie ühisel teekonnal avatud kodanikuühiskonda.

Tagasi üles