Mari Järvelaid: «ma olen laisk»

Mari Järvelaid Foto: PP

Kui veel aastakümnete eest arvati, et lapse närvisüsteem pole piisavalt küps, et neil depressiooni diagnoosida, siis tänapäeval saab järjest enam eesti lapsi selle diagnoosi, kirjutab psühhiaater Mari Järvelaid.

Mõtiskledes inimsaatuste ja elukäikude üle, meenus Karl Ristikivi ütlus, et kõik teed viivad Rooma, aga kõik teed ei ole võrdsed. Ühel hetkel jõuavad kõik inimesed teispoolsuse radadele, seni pole mitte üht inimest jäetud igaveseks elama kui mastipuud sajanditeks pajatama teistele lugusid möödunud aegadest. Igavene elu on osa meie unistustemaailmast.

Teed teispoolsusesse, või nagu on kergem öelda: «lahkuda maisest elust ingliks pilve peale», on väga erinevad. Kes kõnnib läbi elu kui mägede vahel, kord üles ronides ja siis jälle alla libisedes. Kes jalutab lauldes mööda haljendavaid tasandikke. Kes kõrbes vett otsides. Igal neist teedest on oma võlu ja valu, seda juhul, kui tee on piisavalt pikk. Hinge jäävad kriipima need teed, mis on liiga lühikesed ja saavad kõndija vabal tahtel liiga vara otsa. 

Lastepsühhiaatrite igapäevase arstitöö osa on mõista ja aidata neid lapsi ja teismelisi, kes, olles alles oma elutee alguses, tahavad sellest loobuda. Elutüdimus ja surmamõtted on hämmastavalt sageli leidnud endale koha meie laste peas. Kui küsin endalt, mis takistab neid lapsi enda ja teiste rõõmuks elu täiel rinnal nautimast, meenub ühe elust lahkumist plaaninud 14-aastase poisi vastus: «Ma olen laisk.»

See ei saa olla lapse isetekkene hinnang enda kohta, vaid see peegeldab täiskasvanute ootusi lapsele. Suure tõenäosusega pigem lapsevanema enda soovide täitmise lapse ülesandeks tegemist ja siis lapse võimetes kahtlemist. Lapselt endalt on jäetud küsimata: «Mis sind huvitab, mida sa ise tahad teha ja kuidas meie saaksime sind aidata?»

Vaimne tervis määrab elu elamise väärtuse palju suuremas osas, kui teeb kehaline tervis. Ometi kõlab loosung «terves kehas terve vaim» endiselt uhkelt, elades meie peas oma elu. Kas see ikka on niipidi, ehk on hoopis vastupidi ja vaimne tervis määrab keha võimet terve olla. 

Sel nädala tähistab Seewaldi haigla ehk praeguse Põhja-Eesti regionaalhaigla laste ja noorukite osakond konverentsiga oma juubelit. Esimene lastele mõeldud psühhiaatrilise abi osakond avati Eestis 50 aastat tagasi, 1967 Tallinna Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas.

Kui toona arvati, et laste närvisüsteem pole piisavalt küps, et neil depressiooni või ärevushäiret diagnoosida, siis psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonna juhataja vanemarst Irja Ivarineni järgi on nüüd seisukohad muutunud ja nii lastel kui ka täiskasvanutel diagnoositakse depressiooni varasemast oluliselt rohkem. Ivarineni sõnul on ärevus ja depressioon heaoluühiskonnaga kaasnevad häired, sest heaoluühiskonnas võib kergesti tekkida illusioon, et kõigile on kõik võimalik.

Paraku ei ole võimalik, et kõik on parimad. Eesti meistriks saab üks, kooli parim on üks, klassi parim on üks. Nii võibki juhtuda, et vanemate ootus lapsele ja lapse võimekus ei pruugi kattuda.

Seejuures kipume unustama, et vaimseks arenguks vajab laps kõigest muust kõige enam turvalist emotsionaalset lähedust. Teisisõnu, oma ellu täiskasvanut, kes armastab teda tingimusteta ja keda saab usaldada tingimusteta. Lapse eluterve minapildi ehk «minu-ise» kujunemiseks on hädavajalik turvaline emotsionaalne lähedus vähemalt ühe täiskasvanuga.

Just turvalisest emotsionaalsest lähedusest tunnevad lapsed tänapäeva kiirustavas ja internetitehiskeskkonnas elavas maailmas kõige enam puudust. Lapsele on see puudujääk asendamatu. Nii saabki lapsel tekkida tunne, et teda pole kellelegi vaja, ta on laisk ja see, et vanematel on tuju paha, raha vähe või kogu aeg kuhugi kiire, on tema, lapse süü.

Meie oskus vaimsete probleemidega toime tulla sõltub meie teadmistest, suhtumisest-stigmadest ja abi otsimise oskusest-võimalusest. Inimene on olemuselt karjaloom, ta on programmeeritud tegutsema ootuses, et teised kiidavad tema tegusid, või kartuses, et teda laidetakse.

Depressiooniga lapsi küsitledes kuulevad lastepsühhiaatrid, et neil on tekkinud tunne endal olevast raskest süüst. Süütundega käivad kaasas veel alaväärsustunne, hirm ja lootusetus tuleviku ees. Probleemid, mille pärast on tekkinud süü- ja häbitunne, pole üldjuhul ei lapse lahendada ega lapse vastutada.

Õnneks ei tee kõik süü- ja häbitunnet tundvad lapsed katseid end tappa. Uuringud näitavad, et poisid, kes on teistest impulsiivsemad ja kel on käitumishäired, on altimad emotsioonide ajendil suitsidaalselt käituma.

Tüdrukutel võib ainult pikalt kestnud meeleolu alanemine olla piisav otsimaks võimalust elust lahkuda. Üksindustunde ja impulsiivsuse võimestajad on muidugi kergesti kättesaadavate ja seni ühiskonnas aktsepteeritavate alkoholi ja teiste uimastite, eriti kanepi kasutamine juba teismelisena. Üldjuhul võimendavad uimastid veelgi enesetapule mõtleja ja üritaja tunnet, et «olen siin maailmas üksik ja mittevajalik». Üksik, abitu, hüljatu – seda ka siis, kui ümber on teised eakaaslased, pereliikmed või terve rahvahulk.

Dr Hans Selye on stressi kirjeldades rõhutanud, et tähtis pole see, mida teised meie kohta räägivad või meile ütlevad, vaid see, mida me ise endast arvame. Samamoodi tahaks soovida, et kõik lapsed saaksid nautida oma lapsepõlve ilma süü- ja häbitundeta tegemata tegude ja saavutamata võitude pärast. Kõik lapsed on sündinud armastusest. Anname neile võimaluse armastada elu.