Erkki Bahovski: pantvangis toimetaja

Erkki Bahovski. Foto: Tairo Lutter

Sajanditagust oktoobripööret tähistati Venemaal tagasihoidlikult, sest väidetavalt peab president Vladimir Putin Vene viimast tsaari Nikolai II vastutavaks Vene riigi lagunemise eest ja nii möödus oktoobripöörde aastapäev märksa tagasihoidlikumalt kui Teise maailmasõja lõpu aastapäeva (Venemaal küll nn Suur Isamaasõda) tähistamine. Oktoobripöörde tähendust arutati ka meil Eestis, sest puudutas ju punane oktoober meid kõige otsesemalt, andes tõuke iseseisvuse väljakuulutamiseks. Ent mööda ei saa ka mõnest aastapäeva ümbritsevast kummalisest asjaolust.

Nimelt kui vaadata, kes arvasid oktoobripöördest midagi Eesti Päevalehes, saame kaks nime: Yana Toom ja Georg Kirsberg. EPL on ise kirjutanud pöördest küll ülevaatliku loo, kuid arvajad on inimesed, kellest üks ülistab punast oktoobrit ja teine – esimesele vastates – ülistab Adolf Hitlerit ja natsionaalsotsialismi.

Kirsbergi mõte on kokkuvõtvalt see, et natsionaalsotsialism muutis maailma rohkem kui oktoobripööre ja natside tehtu annab tunda tänapäevalgi. Annab kindlasti, aga kas just selles võtmes, mida Kirsberg kirjutab, on iseküsimus.

Mingit vahepealset arvamust EPL ei paku. Muidugi pole meediakajastus oktoobripöördest lõpuni vildakas – mujal meedias ilmus ja kuuldus ja nähtus oktoobripöördest päris palju ja seega tervikuna sai kokku päris igakülgse pildi.

Kirsbergi ja Toomi näide viitab siiski nähtusele, millega nn peavoolumeedia ja just arvamustoimetajad on juba aastaid kimpus. Ehk siis sotsiaalmeedia pealetungile. Isegi kui Toomile ja Kirsbergile oleks öeldud, et need artiklid ei ilmu, oleksid need ikkagi avaldatud kuskil mujal. Lisaks märkega, et ajaleht keeldus neid artikleid avaldamast (selle variatsioon on, et lugu ilmus kärbitult, aga mujal saab siis lugeda täisversiooni ehk täit tõde). Parem siis juba kaasa mängida ja lood avaldada.

Loomulikult on siin tegemist ka võimuvõitlusega. Toimetajad pole harjunud võimu vähenemisega ja üritavad kuidagi protsessi juhtida. Tulemuseks ongi vildakas pilt mingist nähtusest ning ei loe, kas laekunud tekst on halb või hea, vaid see, et nn peavoolumeedia käiks ajaga kaasas.

Infosõdalastele on säärane protsess suurepärane võimalus. Sotsiaalmeediale apelleerides saab lehte peaaegu alati oma loo suruda. Toimetajad on pantvangis ja ainus võimalus olekski tellida vastukaaluks ka tasakaalukamaid lugusid tasakaalukamatelt arvajatelt. Kuid eks ole oma osa siin ka honorarifondil, mis ei luba arvamusloo eest korralikku tasu maksta, ja nii saavadki sõna need, kel pole honorari pärast vaja muretseda või kes tahavad iga hinna eest avalikkuses sõna saada.

Teisest küljest tasub natuke mõelda ka sotsiaalmeedia rollist. Need, kes kõnelevad, kuidas sotsiaalmeedia võtab tavameedia üle, võiksid korraks ette kujutada päeva Facebookis ilma tavalise meediata. St olukorda, kus uudiseid ei oleks. Peale kassipiltide polekski suurt midagi jagada, võibolla mõni arvab ka midagi, aga uudiseid, mille põhjal midagi arvata, ei oleks. Ehk siis tõsiasi, et sotsiaalmeedia ise ei tooda uudiseid, vaid on üksnes platvorm.

Nii kaua, kui sotsiaalmeedia ei hakka ise uudiseid tegema, ei kao tavameedia ka kuhugi. Küsimus on tõesti selles, kui palju jätkab tavameedia paberis ja kui palju online’is, kuid siinse teemapüstituse valguses on tähtsam, milline hakkab tulevikus olema tavameedia suhe sotsiaalmeediaga. Sest tundub, et sellest suhtest koorub välja ka tuleviku artiklite kvaliteet.