Allan Käro: kuidas kaevata kraavi seinast lõunani

Allan Käro Foto: Pm

Kaitseministeeriumist kooskõlastusele saadetud eelnõu meenutab ruumi ja aja sidumist tuntud armeeanekdoodis, kus kraavi tuli kaevata seinast lõunani, kirjutab ajaloolane Allan Käro. Riigikaitse reformimine on jõudnud faasi, kus segadust asendab järjest suurem segadus.

Kaitseministeeriumis valminud eelnõu esimene eesmärk on täiesti arusaadav – põhiseadust muudeti, nüüd tuleb vastavalt muuta seadusi. Peamiselt puudutab see kaitseväe juhtide ametisse nimetamist.

«Teiseks oluliseks muudatuseks on kaitseväe ülemjuhataja mõistest loobumine,» nendib eelnõu seletuskiri. Põhiseadusega pole sellel kavatsusel mingit pistmist, põhiseadus ei kirjuta enam kuidagi ette, kuidas me peame kaitseväe sõjaaegset juhti kutsuma.

Avalikkusele esitatud seletused ei tee muudatuse mõttekusest arusaamist just eriti lihtsaks. Kaitseministeeriumi asekantsleri Taimar Peterkopi sõnul on mõistlik, kui nii sõja- kui ka rahuajal on meil sarnane riigikaitse juhtimise süsteem.

«Kui riigikaitse juhtimine muudetakse kriisi kõige ohtlikumal hetkel... Hetkel kui kuulutatakse välja sõjaseisukord, põhimõtteliselt muudetakse riigikaitse juhtimist, siis loomulikult võib see saada saatuslikuks kogu meie kaitsetegevusele,» ütles ta Vikerraadiole («Uudis+», 20.04.2011).

Raadiointervjuu ei ole just kõige parem vahend sellise asja seletamiseks, kuid toodud põhjendused on enam kui veidrad. Sõjaseisukorra väljakuulutamine on iseenesest riigikaitse juhtimise süsteemi muutmine. Selles lõppude lõpuks ongi kogu asja mõte – koondada sõja ajaks riigi kõik ressursid ühtse juhtimise alla.

Iseenesest on praegune süsteem lihtne ja selge. Rahu ajal kamandab väge kaitseväe juhataja ja sõja ajal ülemjuhataja. Kahe ametimehe vahe on lihtsustatult selles, et esimese võimu alla kuulub ainult kaitsevägi, teisel sisuliselt kogu riik.

Sõjaaja riigikaitse seaduse järgi on ülemjuhatajal põhimõtteliselt ainuisikuliselt õigus anda käske kõigile kodanikele, samuti piirata nende põhiõigusi. Nii näiteks võib ta kohustada elanikke lahkuma otsese sõjategevuse piirkonnast, see tähendab, et võib kümneid tuhandeid inimesi oma kodudest ümber asustada.

Teiste sõnadega, ülemjuhatajale on tema töö edukaks tegemiseks vältimatult vajalikud volitused, mida kaitseväe juhatajal rahu ajal mitte mingil juhul olla ei tohi. Ülemjuhataja tiitel pole seega sugugi mingi romantiline igand 19. sajandist, vaid pigem terve mõistuse väljendus, et kahte erinevat asja tuleb kutsuda ka kahe erineva nimega.

Sõja- ja rahuajal saab olla sarnane riigikaitse juhtimise süsteem – laenates asekantsleri seletusest – ainult siis, kui kogu aeg kehtib sõjaseisukord. Seda nimetatakse üldiselt sõjaväeliseks diktatuuriks.

Veelgi kummalisemate sõnadega põhjendab muudatuse vajalikkust peastaabi ülem kolonel Riho Terras. Tema sõnul on Eesti kui väikese riigi kaitsel eriline tähtsus kiirel otsustamisel ning seda saab teha ainult väga selge käsuliiniga, üks inimene juhib ja teised alluvad.

«See on meile, sõjaväelastele üldiselt väga elementaarne ja arutelud mingisuguses koosoleku formaadis selle üle, kas sõda alustada, mitte alustada või...» kinnitas kolonel Terras 17.4.2011 Kuku raadio saades «Vanamehed kolmandalt».

Ka pärast põhiseaduse muutmist otsustab sõjaseisukorra üle Eesti riigis endiselt riigikogu. Ja seda just nimelt koosoleku formaadis. Tõsi, president võib agressiooni korral sõjaseisukorra ka ilma riigikoguta välja kuulutada.

Sellised põhjendused on seda arusaamatumad, et mingit süsteemi muutust ei ole ka kaitseministeeriumi eelnõu järgi kavas. Seadustes näpuga järge ajades saab ühemõtteliselt selgeks, et tahetakse – nagu ka eelnõu seletuskiri lubas – tõesti vaid kaitseväe sõjaaegset juhti teisiti kutsuda. Umbes nagu karu asendada mesikäpaga.

«Uue sõnastuse kohaselt juhib kaitseväge nii rahu- kui sõjaajal kaitseväe juhataja, kellele laienevad kõik rahuaja riigikaitse seaduses ja sõjaaja riigikaitse seaduses pandud ülesanded ning pädevused, kusjuures kaitseväe juhataja ülesanded ja pädevus on rahu- ja sõjaajal erinevad,» seisab seletuskirjas.

Teisisõnu, seadustesse lihtsalt kirjutatakse kaitseväe ülemjuhataja asemele kaitseväe juhataja. Vaid ühes kohas, Kaitseliidu seaduses, kaitseväe sõjaaegse juhi volitused veidi muutuvad. Seni kinnitab Kaitseliidu palgalise koosseisu sõja ajal ülemjuhataja ainuisikuliselt, uue korra järgi teeb seda kaitseminister kaitseväe juhataja ettepanekul nii rahu- kui ka sõjaajal.

Kui aga kahte erinevat asja kutsuda ühe nimega, tekib paratamatult mõningane segadus. Sest, taas piltlikult väljendudes, karu ei taheta ju ümber nimetada mesikäpaks, vaid hundiks.

Võtame näiteks iseenesest teisejärgulise probleemi, milline saab nüüd olema kaitseväe juhataja ametikohale vastav auaste. Seni on kaitseväe juhatajale ette nähtud kindralleitnandi auaste, ülemjuhatajale kindrali oma. Teisisõnu, kaitseväe juhatajale ei või kõige kõrgemat ehk kindrali auastet anda.

Kuidas aga nüüd kahte ametikohta eristada, kui mõlemad on kaitseväe juhatajad? Nii ongi eelnõusse ilmunud mõiste «kaitseväe juhataja sõjaajal». Kaitseväeteenistuse seadusse kavatsetakse kirjutada isegi «kaitseväe juhataja sõjaajal või kaitseväe juhataja kohusetäitja».

Kuna viimane neist on ametinimetus, millega vastav ametimees kirjutab alla käskkirjadele, siis võiks eeldada, et sama kehtib ka «kaitseväe juhataja sõjaajal» kohta. Loogiliselt saab siit tuletada, et on olemas ka «kaitseväe juhataja» ja «kaitseväe juhataja sõjaajal kohusetäitja».

Nii see siiski ei ole. Kaitseväe juhataja on eelnõu järgi kaitseväe juhataja isegi siis, kui ta sisuliselt on sellel hetkel kaitseväe juhataja sõjaajal. Millisest järeldusest muutub asi anekdootlikuks aja ja ruumi sidumiseks.
Kuna kaitseväe juhatajal ja ülemjuhatajal on erinevad ülesanded ja pädevus, on ka nende ametiaeg seni määratud erineva loogika järgi. Rahuajal on kaitseväe juhatajal üks viieaastane ametiaeg. Ülemjuhataja ameti­aega aga pole üldse kirja pandud, sest sõda ei saa seaduses ette määrata.

Eelnõu järgi tuleb aga kaitseväe juhatajal edaspidi oma sõjaaegseid ülesandeid täita ametiaja rahuaegse määratluse järgi. Ehk teisisõnu, kui kaitseväe juhatajal saab ainuke temale lubatud viieaastane ametiaeg täis, peab ta oma kohalt lahkuma hoolimata sellest, et võib-olla on vahepeal sõda puhkenud ja ta on parajasti kibedasti ametis lahingutegevuse juhtimisega.

Teine probleem on seotud parima võimaliku kaitseväe sõjaaegse juhi kandidaadi valikuga. Üks viieaastane ametiaeg tähendab ju muu hulgas ka seda, et igal ajahetkel on meil lisaks ametisolevale kaitseväe juhatajale veel võib-olla isegi neli-viis täies elujõus endist kaitseväe juhatajat. Paraku ei saa vajadusel nendega enam arvestada, sest teist ametiaega ei ole lihtsalt ette nähtud.

Tõsi, ülalpool toodud kaitseväeteenistuse seadusesse kavandatud muudatusega ilmub lavale ka selline tegelane nagu kaitseväe juhataja kohusetäitja. Ei eelnõust ega selle seletuskirjast selgu, mida sellega täpselt silmas peetakse.

Jällegi, seni on asi lihtne ja selge. Kui kaitseväe juhataja või ülemjuhataja on haige, puhkusel või ametist lahkunud, siis asendab teda peastaabi ülem. See kord säilib, kuid seletuskiri nendib lakooniliselt, et kohusetäitja nimetamine viiakse teise paragrahvi alla. Millest võib siis järeldada, et kaitseväe juhataja kohusetäitja võib olla ka keegi teine kui peastaabi ülem.

Järelikult, kui endisele kaitseväe juhatajale ei saa anda uut ametiaega, siis kohusetäitjaks peaks teda ju saama määrata küll. Samas tundub selline skeem täiesti uskumatu – kõigepealt tekitame probleemi ja selle asemel et segaduse põhjus likvideerida, üritame välja vingerdada kohusetäitja abil.

Alles see oli, kui raporteeriti tohutust edusammust, et pärast aastaid kestnud kohusetäitjate aega õnnestus lõpuks kõik kaitseväe juhid ka päriselt ametisse nimetada. Siis oli kohusetäitjate põhjuseks halvad suhted sõjaväelaste ja ametnike vahel, nüüd tahame sellise praktika muuta seadustest tulenevaks paratamatuseks.

See toob meid küsimuse juurde, et mis on ikkagi kogu selle ülemjuhataja mõistest loobumise mõte? Kogu selle segaduse juures on ainult üks asi, mis paistab planeeritud eesmärgina – sõjaseisukorra kuulutamise hetkel ei toimu persoonide vahetust kaitseväe eesotsas.

See on tegelikult tsiviilkontrolli piiramine. Riigi poliitilisel juhtkonnal on õigus ja muidugi ka vastutus hoolitseda selle eest, et igal võimalikul ajahetkel ja oludes on kaitseväe eesotsas parim võimalik juht.

See on nii väärtuslik, et selle nimel tasub riskida võimalusega, et sõja alguses ehk kõige otsustavamal etapil võib kaitseväe eesotsas olla juht, kellel selleks üldse eeldusi pole (on paraku tõsiasi, et rahu- ja sõjaajal edutatakse kindraleid veidi erinevate kriteeriumide järgi)?

Vastusele viitasid tegelikult nii asekantsler Peterkop kui ka kolonel Terras – see on otsustamise kiirus kriisis. See aga paraku vähenes mitte millegi muu kui hiljuti ära otsustatud põhiseaduse muudatuste tõttu.
Kui Eestile tungitakse kallale, siis seni andis põhiseaduse paragrahv 128 presidendile õiguse kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon ja nimetada ülemjuhataja, ootamata ära riigikogu otsust.

Kuna aga ülemjuhataja otsustati põhiseadusest üldse välja võtta, siis nüüd saab president välja kuulutada vaid sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Ülemjuhataja – kui võtta aluseks kaitseväe juhataja nimetamise kavandatav kord – tuleks nimetada valitsusel.

Kallaletungi ohvriks langenud riigi kaitsemehhanismid peavad käivituma laitmatult ja selleks peavad need olema võimalikult lihtsad. Ega läbi valitsuse asja otsustamine seda just väga palju raskemaks tee, kuid fakt on see, et keerulisemaks ja aeganõudvamaks see muutus.

Aga ikkagi, kõigepealt võtame arusaamatutel põhjustel põhiseadusest välja ülemjuhataja. Kuna see toob kaasa probleeme, siis hakkame mängima mõistetega. Kuna sellega kaasneb paratamatult segadus, siis toome sisse uue, segadust suurendava teguri ehk kohusetäitja... Ja edasi?