Mart Kalm: daamide õnn jõuab Tallinna

Tallinna kaubamaja ja teda ümbritsev linnaruum saab aastaks 2025 uue näo, kirjutab arhitektuuriajaloolane Mart Kalm.

Hiljuti lõppenud Tallinna kaubamaja arhitektuurivõistlusel otsiti lahendust jätkuvalt kaubamajale. Tundub põnev, sest selle ärimudeli ja vastava hooneliigi konkurentsivõimest on arvatud nii ja naa.  Globaalsed ketid eelistavad kaubanduskeskusi ja internetikaubanduse tõttu jääb pood üha enam vaid näppimiskohaks.

Kaubamaja sündis 19. sajandi pealinnas Pariisis ja seda kaubandusajaloolist ning elulaadi murrangut on ilmekalt kirjeldanud Émile Zola romaanis «Daamide õnn» (1883, eesti keeles 1970).

Kaubamajas ei saanud enam tingida ega olnud ostmiskohustust nagu kaupmehe juures, lõputu kaubavaliku ihamasin aga ajas naised hulluks. Kuna kaubamaja oli koht, kus naised said päeval üksinda käia, oli see oluline tegur nende emantsipeerumisel.

Zola prototüüp oli 1838 asutatud vasakkalda Au Bon Marché kaubamaja, millel paistab siiani kenasti minevat. Kuid paremkalda ooperitagused Printemps ja Galeries Lafayette pole enam tavaliste inimeste ostukohad, sest seal luhvtitavad oma rahakotti naftašeigid, vene oligarhid ja hiina tõusikud.

Londoni kujunemislooliselt hilisemad Harrods ja Selfridge tunduvad praegu kaubanduspiirkonda orgaanilisemalt sulanduvat. Saksa sajandialguse võimsad kaubamajad hävisid suuresti sõjas.

Berliini KaDeWe (Kaufhaus des Westens) külma sõja aegsest hiilgusest pole palju alles ja uuesti õitsele pole puhkenud kogu Kurfürstendamm. Kui Ida- ja Lääne-Berliini kokkuõmblemise hoos taastati 1990. aastatel Friedrichstrasset ja sinna kerkis Jean Nouveli kavandatud üleni klaasist voolava vormiga Galeries Lafayette, siis ei väsinud sakslased prantslaste elegantsi imetlemast. Paarkümmend aastat hiljem on aga klaasid udused ja tihendid tilpnemas ning koht näeb üsna väsinud välja.

Vaeses ja väikses Eestis ei jõutud enne sõda selliste kaubamajadeni nagu Helsingi Stockmann (arhitekt S. Frosterus, 1915–30) või Riia vanalinnas sõjaväe majandusühisuse kaubamaja (arhitekt A. Galindoms, 1936–40), kus paiknes linna esimene liikuv trepp.

Stalinismi lõppedes Leningradis kavandatud Tallinna kaubamaja (arhitektid D. Spraizer ja V. Kutuzov, 1954–60) oli uue hooneliigi maaletoojana tähtis. Dekoorist ilma jäänud fassaadi katmises dolomiitplaatidega ja akende püstüksusteks ühendamises võib näha neile aastatele iseloomulikku uuseestiaegsuse lainet, sest projekti moderniseeriti ehituse käigus siin. Ent peamiselt muutis selle maja sümboliks toonasele ühiskonnale omane kaubapuudus.

Niisugust tähtsust ja tähendust, nagu oli ENSVs Tallinna kaubamajal, ei saa praeguse riigikorra jätkudes osaks ühelegi kaubanduskeskusele. Stockmann (arhitekt P. Jänes, 1994–96/2000) tõi ka Eestisse kvaliteetse lääneliku päriskaubamaja, kuid majana tal sellist sümbolväärtust ei ole.

Kui Tallinnas laiendas Stockmann õnnestunud asukohavalikuga kesklinna, siis Riias kerkis Stockmann (Postform Projekts, 2003) kitsukesele krundile raudteejaama, bussijaama ja turu vahel, kus liikumist jätkub, kuid kontingent on vale ja kohalikud ei taju seda siiani soliidse ostukohana.

Kas peaks uue maja sees säilitama vana kaubamaja fassaadi? Võistlustingimused jätsid selle vabaks. Paljud peavad vanu väikseid fassaade uute suurte majade ees võltsiks. Teistpidi, kas pole see mõistlik kompromiss, kui uus saab areneda, vana aga ei kao silmist täielikult ning linnaruumi  ajalooline rikkus ja mitmekihilisus on esil?

Muidugi oleks tore, kui vana fassaad säiliks, samas pole see nüüd selline väärtus, mille pärast tasuks end ukse külge siduda. Päris kenasti oli vana fassaadi uude majja pakkinud emilurbellikult minimalistlik võistlustöö «Ajamasin», kuid žürii ei pidanud seda tulevikku vaatavaks.  

Võistluse võitis «City break» (Jaan Kuusemets, Erko Luhaaru, Anne Vingisar, Jose De la Peña Gómez Millán, Jose A Pavón Gonzalez ja Myriam Rego Gómez), mis kindlasti on üks kõige sidusamalt ja terviklikumalt läbi lahendatud võistlustöid. Eriti suurejooneline on hästiorganiseeritud liikumisega siseruum, mis hämmastavalt ulatuslikult oskab avarana voolata läbi maja ja laseb seetõttu niigi väga suurt ehitist paista veelgi suurema ja elamuslikuna. Rävala puiestee äärne peasissepääs imab rahva hõlpsasti suurde aatriumi.

Väga uhkelt mõjuvad suure aatriumi LED-valgusseintena töötavad piirded. Tahukalist halli maja ümbritseb üleni värvierk «lõhe», mille klaasseinad aitavad kutsuvalt jälgida sisemist tegevust.

Väljast on «City break» rahulik, igihaljas universaalne modernism selle kõige paremas tähenduses. Võistlustingimustes oodati maamärki, kuid seda see maja pole, sest ta ei eristu, vaid sulandub kenasti ümbritsevasse keskkonda.

Kui nägin «Aktuaalses kaameras» žürii poolt võidutööd kommenteerimas Jaak Huimerinda, tuli mulle kohe meelde tema klassivenna, sõbra ja kauaaegse partneri Andres Põime kavandatud Eesti saatkond Hiinas, mis samamoodi esindab minimalistliku täisnurkse modernismi traditsiooni. See on seal igati kohane riikliku representatsioonina, kuid nii leigelt neutraalses ümbruses eeldanuks kaubamajalt hooneliigina veidi rohkem särtsu.

Tulemused on alati žürii nägu ja seekord  olid otsustamas suure kogemusega tegevarhitektid Peep Jänes, Jaak Huimerind ja Martin Aunin, kes kõik eelistavad oma loomingus rahulikku ja selget lahendust ning naljalt vigurdama ei hakka.

Selles mõttes oligi huvitav, kes pälvib teise ergutuspreemia. See antakse tavaliselt põneva ideega, kuid žüriile mitte mokka mööda tööle, sest ka teistmoodi lähenemist tuleb tunnustada, nii nagu poliitikas peab mingi koht opositsioonile kukkuma.

Seekord oli selleks võistlustingimustele mitte vastanud «Sarvik kannab Pradat» viimasel ajal väga edukalt konkurssidel esinenud Karli Luigelt ja Johan Talilt (koos Mae Köömnemäe, Harri Kaplani, Liina Soosaare, Kristjan Taaksaluga). Nende tõepoolest mitte äratuntavalt kaubamajalikku hoonet ümbritseb fassaadile toodud büroode ja korterite esiste rõdude puitsõrestik, mis lennuka kaarega tõuseb Tartu maantee nurgal kõrgele. Sõrestiku tuim raster ja sellele vastanduv katusejoone vaba hoog loovad meeldejääva kujundi, maamärgi.

Ka teise ergutuspreemia pälvis rahutu, žürii meelest lausa närvilise, kuid samas rannahotellile sobiva fassaadiga «Teemant» (Aleksandr Zverev, Heleriin Vaher, Ingrid Aasoja-Zverev, Taavi Põlme, Teresa Malmre, Emil Urbel), kus fassaade katab ühtlaselt veidi ühelt küljelt eenduvate tahukate kiht. Selle vajalikkus lisaks särava melu tekitamisele ei tulnud esile, kuid aitas kindlasti kaasa esindusliku peasissepääsu loomisele.

Teise auhinna pälvinud «Koo-kii» (Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi, Marianna Zvereva, Agur-Andri Tarmo) eripära on kogu kaubamaja üsna kõrgelt ümbritsev lai liimpuidust diagonaalruutudest varikatus, millest õhkub puidu sõbralikku soojust ja kergust, kuid paiknedes nii kõrgel, ei kaitse see ilma eest. Üksiti varjab katus linnas liikuja eest maja suurust, koos katusehaljastusega tahavad nad vältida urbanistlikku tihedust. On see hõredas ja ikka veel täis ehitamata Tallinna kesklinnas vajalik?

«Oonyks» (Peeter Pere Arhitektid) pälvis kolmanda koha ilmselt hea ruumilahenduse, esikohatööga veidi sarnaselt voolavate aatriumite eest, samas kui Rävala puiestee süvendiga sissepääs tundub ülekonstrueeritud ja Gonsiori tänava poolsed ühesugused astmelised sissepääsud mõjuvad formalistlikult monumentaalsed.

Rahvahääletuse võitis Võrk suhteliselt tundmatult büroolt Arch-D. Kuna rahvas sai hääletada vaid välisvaadete alusel, siis võis oodata lopsakamate tööde eelistamist. Ma arvanuks, et rahvale meeldib erootiliselt mõjuvate sissepääsudega vägagi efektne Signatuur, aga netitrollide ajastul ei või milleski kindel olla. Kahjuks sulges kaubamaja rahvahääletuse lehe pärast tulemuste teatamist, mistõttu inimesed ei saanud oma lemmikuid võrrelda žürii eelistustega.

Kuna žürii vaagis tõsiselt kaubamajalikkust, jäin mõtlema, oli seda siis võidutöös. Vast ikka oli, aga hoonetüübile vastava arhitektuuriga on lood üsna segaseks läinud. Näiteks keskhaigla sünnituskorpus, Herbert Johansoni soliidne eestiaegne arhitektuur valgustatakse nüüd pimedas totaalselt lillaks nagu ööklubi. Hea tahtmise juures muidugi leiab seose, et ööklubis tekkinud juhusuhe viib rasestumiseni, kuigi see mõttetu valgusreostus näitab pigem, et haigekassal pole raha kuhugi panna.

Parim kaubamaja projekt on leitud ja kui see edaspidi aluseks võetakse, siis saab Tallinna kesklinn ühe viisaka maja juurde.