Karmo Tüür: tahtmatu infosõdalane

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Ettevaatamatu hiireklõps võib muuta meid enda teadmata osaliseks infosõjas, hoiatab kolumnist Karmo Tüür.

Infosõjas surma ei saa, või kuidas? Ma poleks selles nii kindel. Mõningase mõjutamise järel võivad vaimselt ebastabiilsemad isendid haarata relva järele ja minna oma raevu välja elama.

Me elame infohakke ajastul. Mitte kunagi varem pole nii palju aega ja vahendeid pandud selle alla, et toota üha uusi infoklibakaid. Mitte pikki, mõtestatud, mõtlemist ja arutlust õhutavaid tekste, vaid just nimelt neid lühikesi, emotsionaalseid katkeid.

Nii nagu moodsasse küttesüsteemi sobib hakkpuidust pressitud pellet, mitte vanamoeline halg, nii soosib praegune õhustik  säutse ja muid lühivorme. Samas oleks üsna mõttetu selle üle halada; tuleb töötada selle keskkonnaga ja nende tööriistadega, mis saadaval. Ja seda tööd tehakse, oi, kuidas tehakse.

Trollivabrikandid ja liinitöölised

Eestile lähima megapolise Peterburi trollivabrik on ilmselt kõigile teada-tuttav nähtus. Selline kontor, kus järjekindlalt toodetakse infoprügi, mis piisava koguse ja oskusliku järeltöötluse käigus muutub toksiliseks relvaks. Selliseks relvaks, mille mõjul on võimalik suunata noori vihaseid mehi näiteks «vabatahtlikuna» Ukrainasse nn rahvavabariikide kahurilihaks.

Paraku puudutab see jutt ka meid. Üsna lahtise tekstiga kirjutavad Venemaa enda eksperdid, et Moskva jätab endale võimaluse õhutada Euroopas separatistlikke tendentse.

Vale oleks mõistagi eeldada, et iga rahulolematusest või niisama igavusest valitsuse kiruja taga seisaks FSB ohvitser, kuid tekkinud pingeid ära kasutama ja vajadusel õhutama on need seltsimehed valmis küll.

Vabatahtlikud abilised

Seltsimehed kolmetähelistest organisatsioonidest palkavad selle jaoks infosõdalasi. Neidsamu trolle, kes toodavad alustekste, muudavad need hiljem uudisteks, siis saadavad koos sobivate haakekonksudega ehk piltide ja pealkirjadega välja, laigivad ja kommenteerivad ja säutsuvad jne. See kõik on arusaadav. Töö on seltsimeestel selline.

Kuid siis muutub asi veidi arusaamatuks. Suuri sihikuid seadvatele vabrikantidele-ohvitseridele ja palgalistele vabrikutöölistele-trollidele lisandub täiesti priitahtlik seltskond ... sihtriigi enda elanike hulgast. Oleks veel siis tegu teadliku kollaboratsionismiga, kuid enamasti lülituvad mängu teadmatud infosõdurid.

Ma pean silmas neid meie endi häid kaasmaalasi, naabreid ja pereliikmeidki, kes kas igavusest või siirast soovist kõike seda infoprügi levitavad. Kes jagavad oma sotsiaalmeedia konto kaudu lugusid ja pildikesi, vaevamata end põgusagi taustakontrolliga.

Infohügieen

Kui küberhügieenist on ehk juba kõik kuulnud (väga lihtsustatult: ära kliki iga linki!), siis täpselt samamoodi tuleb endale ja lähedastele teadvustada infohügieeni. Kui te näete tänaval läikivas paberis kommi või saiatükikest, siis te ju ei korja seda maast üles ega soovita oma lapsel see põske pista?

Lõpetan ühele vanale filosoofile omistatava lookesega. Tuli tema juurde tuttav, suu pakatamas värskest kuulujutust. Filosoof peatas sõnumitooja ja küsis kolm küsimust. Oled sa päris kindel, et see kuulujutt vastab tõele? Oled sa kindel, et mulle on seda päriselt vaja teada? Kas see lugu on positiivne? Kui kasvõi ühes vastuses tekib kahtlusi, siis ära palun räägi seda mulle!

Seega, mõelgem, kas meie järjekordne hiireklõps jagamisnupul ei muuda meid tahtmatuks infosõduriks.