Juhtkiri: veel ühe diktaatori lõpp

Õnnelik Mugabe-vastane meeleavaldaja Zimbabwe pealinnas Harares. Foto: Ben Curtis/AP/Scanpix

Diktaatorid kordavad idiootliku järjekindlusega üht ja sama viga. Nad ei taipa õigel hetkeloma mammonakotti kokku korjata ja mõnele kaugele banaanisaarekesele sõita. Tagajärg on emb-kumb: kas see, mis juhtus Ceauşescu, Husseini ning Gaddafiga, või tuleb hoopis Pol Poti kombel elupäevade lõpuni džunglis redutada. Nüüd jätkab diktaatorite kuulsusetu lõpu traditsiooni Zimbabwe Robert Mugabe, kes on juhtinud riiki juba 37 aastat.

Kui Zimbabwe 1980. aastal lõplikult iseseisvus – pärast seda, kui Mugabe ja tema kaaslaste eestvedamisel oli kukutatud valge vähemuse ülemvõim –, oli maa, mida varem tunti Lõuna-Rodeesia nime all, Mustal Mandril üks majanduslikult kõige arenenumaid. Põllumaa on seal sedavõrd viljakas, et suudaks ära toita mitte ainult oma riigi, vaid kogu Musta Aafrika. Mugabe alustas võimule tulnuna «võitlust rassismi vastu», mis seisnes valgetelt farmeritelt põllumaa äravõtmises ning põliselanikele jagamises. Seda kampaaniat saatsid jõhkrad pogrommid, valged kas tapeti või aeti riigist minema.

Poliitiline võim ja maaomand läks põliselanikele, kes ei osanud sellega midagi pihta hakata ega olnud ka suuremad töötegijad, ja tagajärg oli see, et kõik, mida võimalik oli laostada, zimbabwelased Mugabe juhtimisel laostasid. Praegu võib Zimbabwe hoobelda ühe maailma kõige väiksema SKT näitajaga inimese kohta. 90 protsenti kohalikest on tööta, puudus on kõigest, alates toidust ja lõpetades esmatarbekaupadega. Põhja suudeti Mugabe ajal lasta ka rahvusvaluuta, millele tuli pidevalt uusi nulle juurde maalida.

Tegemist on põhimõtteliselt Aafrika variandiga Venezuelast ning pole tõenäoline, et olukord pärast Mugabest lahtisaamist paraneda võiks, ehkki positiivseks muutuseks võib praeguses olukorras lugeda sedagi, et vabaneti Mugabe 40 aastat nooremast naisest Grace’ist, kes võis kergusega kulutada suure osa riigi eelarvest pidudele ja brändirõivastele.

Teoreetiliselt oleks Mugabe-nimeline võinud Zimbabwet veel järgmisedki 37 aastat juhtida, kuna 93-aastasel diktaatoril oli plaanis oma järglaseks teha abikaasa Grace. Selline asjade käik ei sobinud sõjaväelastele ja osale poliitilisest eliidist, kes leidsid, et Mugabet ja veel enam tema naist pole neile rohkem tarvis, ning sündmused arenesid nii, nagu nad viimastel päevadel arenenud on.

Praegu likvideeritakse Zimbabwes Mugabele lojaalset võimuklanni. Mis saab 93-aastasest vanakesest, ilmselt polegi kuigi tähtis, kuna temaga polegi midagi eriti pihta hakata. Riigipöörajad on lubanud moodustada viieks aastaks üleminekuvalitsuse ja seejärel korraldada valimised. Selge, et vaja oleks mingeid majandusreforme ning välismaist toetusraha, mille hankimist Mugabe võimulolek on seganud.