Taavi Minnik: IRLi viimased päevad

Res Publica valimisreklaam Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Nõukogude ajal oli üks tore anekdoot, kuidas sotsialismilaev ei suuda mitte kuidagi silduda kommunismikai ääres. Keegi ei tea, milles asi, ning appi kutsutakse Brežnev, kes on purjus, laiutab käsi ega oska midagi pihta hakata. Kutsutakse Stalin, kes laseb pooled esimese klassi reisijad maha ja ülejäänud paneb istuma, kuid abi ei ole sellestki. Lõpuks tuleb Lenin, kes käärib käised üles ja läheb alla mootoriruumi, on seal tükk aega ning kui lõpuks välja tuleb, teatab: «Seltsimehed, kogu teie energia läheb vilesse!»

Moodustis nimega Isamaa ja Res Publica Liit meenutab seda õnnetut anekdoodi sotsialismilaevukest, mis meeleheitlikult kommunismikai kõrval ringiratast tiirutab. Probleem on ju sama – juhid ei vea välja ja kogu aur kaob vilesse. Neid, kes veaks, ei taheta, Res Publica pool on selgelt Isamaa välja surunud ning viimase valijad läinud enamikus Reformierakonna ja Vabaerakonna taha ning Res Publica kunagisi agressiivseid establishment’i-vastaseid hüüdlauseid kaifinud poolearuline pööbel hakanud EKRE toetajaks.

Peale juhtide, kes välja veaks, puudub erakonnal ka igasugune agenda. Kunagine Res Publica lubas valijatele kõike, mida põhimõtteliselt oli võimalik lubada. Alates korrast ja hingerahust kuni seksikate meesteni. Säärane heldus väsitas valija ära ning midagi uut on raske välja mõelda, vana on kõik aga juba kuulnud. Tulemuseks ongi erakond, mis on «kõige hea poolt ja kõige halva vastu». Sama on muide ka Vabaerakonnaga. Kas keegi oskaks nende agendat sõnastada?

IRLi reiting on viimastel aastatel põrandaliistust madalamale kukkunud ja ehkki erakonna juhid tormasid end pärast viimaseid kohalikke valimisi võitjateks kuulutama, oli tulemus nii Tallinnas kui ka ülejäänud Eestis oluliselt kehvem kui 2013. aastal. Selle aja jooksul, mis lahutab meid 2019. aasta riigikogu valimistest, kuuleme veel palju erakonna surmavõitlusest valimiskünnisega, ning see loob intriigi.

Kuuleme kindlasti ka selle erakonna mõnest praegusest ja endisest juhtpoliitikust, kes järgmiste riigikogu valimiste plakatitel võtavad koha sisse Taavi Rõivase paremal käel või sätivad rinda punase roosi ja lubavad inimestele kõike helget, aga samas ka mitte midagi konkreetset juba ühes Jevgeni Ossinovskiga. Arvatavasti tuleb sama tee peagi jalge alla võtta näiteks erakonnast lahkunud Margus Tsahknal ja Marko Mihkelsonil.

Fakt on see, et Res Publica on surnud. Kahju tast pole, tegemist on olulise õppetunniga populismist iseseisvuse taastanud Eesti poliitilises ajaloos. Palju huvitavam küsimus on aga see, kas Isamaa teeb enne lõppu veel ühe viimase katse. Tegemist on tugeva brändiga ning kui mingilgi kujul õnnestuks kaasata Mart Laar, siis ainuüksi tema nimi mobiliseeriks osa vanast toetajaskonnast.