Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
/nginx/o/2017/11/14/7310299t1ha9c7.jpg)
Itaalia jalgpalli jaoks on MM-finaalturniirilt eemale jäämine katastroof. Viimati juhtus see 1958. aastal. Pikema MMil-kohal-seeria on teinud ainult Brasiilia (osalenud ainsana kõigil MMidel) ja Saksamaa (ei kvalifitseerunud viimati 1950. aastal).
Itaalia kapteni ja väravavahi Gianluigi Buffoni imeline koondisekarjäär ei väärinud kurbade pisaratega lõppu. Aga nii läks ja selline on sport. Ning kui silmas pidada, kui aumehelikult Buffon ja Itaalia kogenud poolkaitsja Daniele de Rossi kaotuse vastu võtsid, siis selline peabki sport olema! Keeldumine vabanduste otsimisest, valmisolek võtta vastutus ja tunnustada vastast (alla jäädi Rootsile) on väärtused, mis kahetsusväärselt sageli ununevad.
Buffoni pisarad olid õpetlikud, sest meenutasid, et inertsedule lootmine, millega Itaalia patustas, on tippspordis väga riskantne tegevus. Samal põhjusel sai ju 2014. aasta MMil ja 2016. aasta EMil kõrvetada tiitlikaitsja Hispaania.