Peeter Järvelaid

FOTO: Heiki Laan

Ülikool elab Euroopas seni, kuni siin püsib õpetamise ja teadustöö vabadus, kirjutab Tallinna Ülikooli õigusajaloo dotsent Peeter Järvelaid.

Kuulsin hiljuti ühelt kolleegilt, kellest pean teadlase ja mõtlejana lugu, arvamust, et kuigi on võimalik keeta korralikku suppi kõigist kulinaariakunsti reeglitest kinni pidades, suudab mõni meie ülikoolide eriti edev ja kindlasti ebaprofessionaalne kokk lihasupi paksendamiseks oma keedetud lobile lihtsalt julmalt rasva peale valada.

Nii tekib küll pettekujutus, et supp ongi tõesti rasvane, kuid piisab vaid lusikas sisse torgata, kui kohe selgub pettus: rasvakihi all pole õieti midagi väärtuslikku, sellist, mis ühest heast supist tõesti hea supi teeb.

Viide kulinaariale sai tehtud vaid juhtimaks tähelepanu, et vähemalt aastast 1088, milleks kokkuleppeliselt loetakse Bologna ülikooli loomist Põhja-Itaalias, on ülikoolide seinte vahel kujunenud noorte akadeemiliselt haritud inimesteks koolitamise ja üldse vaimse tööga tegelemise reeglid.

Neid reegleid saab kaasajaga mingis ulatuses kooskõlla viia, aga nende väga sügavate tõdede proletaarne ehk jõuga murdmine võib hävitada kogu hinnalise keskkonna, mille pika tavaga reeglite põhjal on hinnatud inimese vaimseid võimeid.

KBFI ime

Teadus pole ju muud kui loovisikute dialoog, alles teises või kolmandas järjekorras vaimse tööga eneseteostuse viljade hindamine. Vaimne töö teadlasena sünnib parimas akadeemilises keskkonnas, milleks on vaja head rahulikku miljööd ja partnereid nii teadusliku kui ka inimliku dialoogi tarvis.

Alguses kloostris sündinud keskkonda on sajandeid kasutatud inimeste harimiseks, sest nii saab kasvada vaimselt erksaks. Ega asjata nõua KBFI ehk Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadlased endale võimalust töötada mitte paljude kodulinnas Tallinnas või ülikoolilinnas Tartus, vaid hoopis Šveitsis, Euroopa tuumauuringute keskuses.

KBFI teadlased on suutnud viimase kahe aastakümne jooksul kõige paremini uute oludega kohaneda, see väljendub nende formaalsetes teadustulemustes. On märkimisväärne, et suhteliselt väiksearvuline teadlaskond produtseerib rohkem teadusartikleid, kui suudavad Tallinna Tehnikaülikooli või Eesti Maaülikooli teadlased. Seni suudavad vaid Tartu Ülikooli teadlased KBFI omi edestada.

Paraku kasutavad meie teadusbürokraadid KBFI teadlaste edu just selle rasvakihina vesise supi peal, et teiste rahulolematust maha suruda.

Vana mudeli pärijad

Eesti teadus kuulub suures plaanis veel Ida-Euroopa mudelisse, kuigi me püüame väga sellest mõnigi kord lausa Münchhauseni trikke ehk enda juustest tõstmist kasutades vabaneda.

Jah, KBFI on loomult eelkõige puhas teadusasutus, neil on veel teatud eripära, võrreldes ülikoolides õppejõududena töötavate kolleegidega, kelle olukord on Eestis tegelikult veel keerulisem.

Meie ülikoolid räägivad küll teaduse eelistamisest, kuid on sageli massiloengute pidamise kohad, kus koormustunde auditooriumis arvestatakse sageli kooliõpetaja koormusest lähtuvalt. Ülikoolides on teadlaste sisemine lõhestatus seega veel väsitavam-kurnavam kui see, mida kirjelda ajalehes Sirp juhtivteadur Matti Raidal: «…üks teadusreform ei jõua ära lõppeda, enne kui teine juba algab. /…/ Peale raha vajab teadlane tööks ka rahu ja stabiilsust, seda aga Eestis ei ole ja keegi nagu ei hooli ka sellest. /…/ Jõutakse olukorda, kus vanad teadlased lähevad peast halliks, aga noored küsivad endalt, kas ma ikka tahan sinna hullumajja minna.» (Sirp, 10.11.2017).

Mul on elus olnud samuti võimalus pikemat ja lühemat aega viibida maailma eri ülikoolides. Ülikoolides, kuhu ma tahan ikka ja jälle tagasi minna, leian ma alati eest rahuliku tööõhkkonna ja heatahtlikud kolleegid.

Väsinud, väsinud, väsinud

Meil aga kurdavad ka edukamad teadlased, et on kas läbipõlemise äärel või juba vajavad abi. Kui nüüd lähiaastatel Euroopa Liidust tuleva raha hulk teadusesse tõesti väheneb, võib paljudel kodutanumal tegutsema harjunud teadlastel tekkida vajadus nn uute väljakutsete järele.

Jah, see on sajandeid nii olnud, et isa vara põhiosa pärib üks poeg, teised peavad leidma koha elus kuskil mujal.

Aga kuidas? Eesti teadlased võiks vahel üle lugeda 17. sajandist pärineva Academia Gustaviana põhikirja, eriti need kohad, kus räägitakse, kuidas ülikoolis ja üldse teaduses edu saavutada.

Juba 385 aastat tagasi pandi Eesti alal ladina keeles kirja, et kui keegi on andekas, ei tohi tema õpetamisel kiirustada, vaid viia ta läbi võimalikult paljude teaduste. Iga noore inimese stuudiumi pikkuse arvutamisel pidi arvestatama kolme teguriga: anne, aeg ja raha.

Sellist teadus- ja kõrgharidussüsteemi saavad endale lubada Ameerika Ühendriigid, sest vähemalt alates esimesest maailmasõjast – ja juba palju varemgi – on akadeemiliselt haritud inimeste vool, sealhulgas Euroopast, olnud sinna väga suur.

USA teadussüsteemi käivitaja on loomulikult suur raha, aga sama oluline on olnud Ühendriikide eriline positsioon. Paralleel tehnikaspordiga: paljude võistkondade lagi on vaid nn teine ešelon. Ning veel kord Matti Raidali juurde tagasi pöördudes: isegi kui Eestis jääks vaid paar normaalselt finantseeritavat eriala, tunneksid ka selles olukorras kilbile tõstetud ikkagi seda «väikse teki tunnet», kus varbad kipuvad teki alt välja jääma.

Valgus tunneli lõpus

Eesti teadusele võib avada uue perspektiivi see, kui tõesti avataks Tallinna ja Helsingi vahel tunnel. Kui Eestis on kõrgeima rahvusvahelise reitinguga ülikool uhke oma umbes 400. koha üle, siis Helsingi Ülikool on maailma reitingutes jõudnud juba 56. kohale (aga neist on ees Stockholmi Ülikool (45. koht) ja Kopenhaageni Ülikool (41. koht).

Soomlaste rahvusvahelise positsiooni tõus on tulnud viimase veerandsajandi jooksul. Kui veel paarkümmend aastat tagasi kurdeti, et Soome juristid on väga kodukootud, siis praeguseks on olukord paljus muutunud. Soomlased pole viimase kahe aastakümne jooksul hakanud oma ülikoolides «puhastusi» korraldama, vaid on järjekindlalt tegelenud hoopis õppejõudude ja teadurite arvu tõstmisega, otsides pidevalt ja kannatlikult andekaid noori, kellele anda rahvusvaheline kogemus.

Soomes ei toimu professorite pidevat avatud võistlust, kes suudab enam doktorandiraha saada, vaid lähtutakse vajadusest arendada Soome teadust tervikuna. Kadunud pole arusaam teadlasele-õppejõule vajalikust keskkonnast, mis algab tema töökohast ülikoolis ja kuhu kuulub kindlasti vajalik arv tugistruktuuri teenuseid ja raha.

Selle artikli kirjutamise ajal oli mul võimalus olla külas oma kolleegidel Würzburgi Ülikoolis (asutatud 1402, uuesti 1582). See ülikool on uhke oma 14 Nobeli auhinna laureaadi üle, mille nimekirja avas kuulus Conrad Röntgen. Muidugi ei jõutud Nobeliteni seetõttu, et teadusbürokraadid oskasid neid paremini surve all hoida, vaid ikka seetõttu, et teadlased tegelesid asjadega, mis neile meeldisid, neile huvi pakkusid. 

Eks siingi puhu mingil määral «uued tuuled», kuid sakslased naeratavad sõbralikult ja ütlevad, et ülikool elab Euroopas seni, kuni siin püsib õpetamise ja teadustöö vabadus.