Arved Breidaks: Riia õlu

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Artur Adson on oma mälestusteraamatus kirjutanud: «Riia õllest peeti Võrus kõvasti lugu – nagu Baltimaal ja lähemais Vene kubermangudeski. Oma külje all pruulisid küll Nursi, Rõuge ja muud mõisad vahvasti õlut, kuid ainult maakõrtsides joomiseks ning mõisarahvale jaanilaupäevadel väljajagamiseks.»

Kui õlleaktsiisi kiirendatud korras tõstjad oleks aasta tagasi võtnud sirvida Adsoni mälestusi, millest loo avalaused pärinevad, poleks nad praegu sedavõrd üllatanud, et Lõuna-Eestis on Läti õlle joomine sedavõrd laialt levinud. Tuleb välja, et traditsioonid maksavad.

Lõunapiiri taga asuvates alkoholipoodides pole oma õllekaste virna sättinud muidugi mitte ainult Riia pruulmeistrid. Meie omad õllekeetjad on kõrgete maksude eest samuti välistara taha pugenud ja peavad maksuraha kogumisega kimpus ministrite peale seal nüüd peenikest naeru.

Eesti riigikassale on «Riia õlle» tagasitulek kalliks maksma läinud ja kipub riigieelarvet upakile tõukama. Ahnus seda ju teeb. Kiirendatud maksutõusule järgnenud Läti õlleralli tõttu on makstulu vähenenud tänavu ja kahaneb kiirenevas tempos ka tuleval aastal, kui aktsiisikruvile veel vint või paar juurde keeratakse.

Konjunktuuriinstituut hindab, et tänavu jääb alkoholi müügi pealt riigil teenimata üle 17 miljoni ning tuleval aastal koguni 80 miljonit eurot. Samas kulutused on valitsus juba planeerinud ja need kantslist maha kuulutanud. Kuidas nüüd taganeda? Vigade tunnistamine on maailmavaatest sõltumatult poliitikute ühine puue.

Kindlasti ei saa veaks lugeda valitsuse soovi vähendada alkoholi joomist. See on õilis eesmärk, mille poole tuleks püüelda kõigil, kes Tervise Arengu Instituudi alkotesti abil on oma suurenenud terviseriskidest teada saanud.

Ent õlle hinna kiirendatud korras tõstmine pole ilmselt veel kedagi alkoholisaatana küüsist päästnud. Vahest koguni vastupidi: Läti õlleringilt ei tulda ju koju nelja pudeli, vaid ikka nelja kohvriga. Ja nii need purgid seal seisavad – alati kättesaadavad. Ka pärast kella 22 ja hommikul enne kümmet.

Sotside algatatud ristikäik eestlaste joomakommete parandamise teel on läbikukkumisele määratud, kuni see tee on sisustatud vaid käskude, keeldude, hirmutamise ja maksutõusudega. See lihtsalt ei toimi.

Sest nagu kirjutas ülaltsiteeritud Artur Adson: «Võru pattudest võiksime pidada tähtsaimaks keskmist sorti tublit joomist, ehkki viimast pole katekismuse kümnes käsus keelualuseks arvatud. Alkoholitarvitamise poolest jäi meie linnake aga märgatavalt maha näiteks naaberlinnast Valgast, kus ühele ning samale kolmnurksele platsile avanesid üheksa joogikoha uksed: monopoli viinapoe, veinikaupluse, seltsimaja puhveti, trahteri, õllepoodide ja ei mina mäleta, mis asutuste omad.»