/nginx/o/2017/11/17/7319857t1hee72.jpg)
Pragmaatilistel põhjustel väljendavad loomakaitsjad vastuseisu eelkõige selliste loomkatsete suhtes, mis on eriti jõhkrad kas oma iseloomu või ulatuse tõttu või millel ei ole märkimisväärset kasu ühiskonnale laiemalt, kirjutab loomakaitseaktivist Katrin Vels vastulauses Tuul Sepa arvamusloole.
Postimehes 1. novembril avaldatud Tuul Sepa arvamuslugu «Teadus ja looduskaitse – koostöö või vastasseis?» oli ajendatud juhtumist, kus Ameerika teadlane Christine Lattin, kes kasutab ja hukkab oma uurimistöös loodusest püütud varblasi, on sattunud loomakaitseorganisatsiooni PETA pahameele alla.
Alustuseks märgin, et Lattini tagakiusamine tema loomkatsetealase töö tõttu ei ole kuidagi õigustatud, ja on kahetsusväärne, et see on aset leidnud. Olen täiesti nõus Sepaga, et lisaks ei ole selline lähenemine tõhus. Siiski soovin märkida, et loomakaitseliikumine on aastakümneid tegelenud aktiivselt teavitus- ja lobitööga ning just tänu sellisele survele ongi paljud loomkatsed tänaseks asendatud alternatiivsete meetoditega.
Lattini loomkatsetealane töö seisneb varblaste loodusest püüdmises ja sellest keskkonnamuutusest tingitud stressi mõõtmisega lindude organismis. Katsete käigus linnud hukatakse. Sepp küsib – mis võiks loomakaitsjatel olla uurimistöö vastu, millest on kasu nii inimestele, loomadele kui ka keskkonnale?
Küsimus on sügavalt eetiline – kas inimkonnal on õigus kasutada ja tappa oma hüvanguks teisi tunnetavaid elusolendeid. Utilitaristlik maailmavaade, kus eesmärk pühendab abinõu, vastab sellele küsimusele jaatavalt. Eetikakaalutlused seisnevad siin eelkõige selles, kui palju loomi katsetes kasutatakse ja kuidas vähendada nende käigus loomadele põhjustatavaid kannatusi. Loomade katsetes kasutamist ennast üldjuhul kahtluse alla ei seata.
Õigustepõhine vaatenurk ehk loomaõiguslus eeldab, et ükski eesmärk ei pühenda abinõu, kui tegemist on tunnetava elusolendiga. Olenemata sellest, kui suurt kasu see tulevikuperspektiivis või laiemas plaanis võib tuua. Seda esiteks seetõttu, et katse käigus tuuakse ohvriks isendi elu, millel on väärtus omaette. Kuna see väärtus ei ole kuidagi mõõdetav, siis ei ole ka tulude-kulude analüüs kohaldatav. Teiseks seetõttu, et katse käigus kogeb loom abitustunnet, hirmu, valu. Olenevalt katsest ja looma kognitiivsest omapärast on kannatuste intensiivsus ja kestus erinev. Loodusest püütud loomade katsetes kasutamine on eriti problemaatiline, sest võõras keskkond, millega linnud harjunud ei ole, muudab kogetava valu, hirmu ja stressi veelgi intensiivsemaks.
Mulle tundub, et igaüks teeb otsuse, kas loomkatsed on õigustatud või mitte, ikkagi sügavalt isiklike veendumuste põhjal, olgu tegemist teadlase, looduskaitsja või loomakaitsjaga. Olgu siinkohal ka märgitud, et loomakaitseaktivistide spekter on lai nii maailmavaateliselt kui ka tegevusstrateegiate osas. Pragmaatilistel põhjustel väljendavad loomakaitsjad vastuseisu eelkõige selliste loomkatsete suhtes, mis on eriti jõhkrad kas oma iseloomu või ulatuse tõttu või millel ei ole märkimisväärset kasu ühiskonnale laiemalt. Lisaks mängib rolli üha süvenev arusaamine, et head teadust saab teha ilma loomi kasutamata. Paljudel juhtudel on sellise teaduse tulemused isegi usaldusväärsemad.
Sepp väidab, et üksikute loomade heaolu eelistamine laiemale «õilsale» eesmärgile on tõend kitsast vaatenurgast, laiema pildi hoomamatusest. Aga mis on need väärtused, millel põhineb see iga mutuka heaolu väärtustamine? Need on hoolivus, empaatia, kaastunne, armastus. Väärtused, mille suhtes ei ole mõni meist valmis tegema mööndusi üksnes sellepärast, et tegemist on loomadega.
Kas polnud see mitte Mahatma Gandhi, kes ütles, et rahva suuremeelsust näitab see, kuidas ta kohtleb oma loomi. Miks just loomi? Sest loomad on tänapäeva inimajastul nõrgema positsioonil, nad ei saa end inimese üha laieneva ja invasiivsema tegevuse eest ise kaitsta. Seetõttu on sellel, kuidas me käsitleme loomi, palju laiem mõõde, määrates inimeseks olemise kvaliteeti praeguses hetkes ja tulevikus.
President Kersti Kaljulaid on oma Facebooki lehel tõstnud arvamusloo esile kui nädala lugemissoovituse ja hea näite fakti- ja teaduspõhisest maailmakäsitlusest. Aga just nimelt sellepärast, et teadus on teinud suuri edusamme loomade kognitiivsete võimete ja tunnete mõistmisel, on loomade kasutamine loomkatsetes muutunud järjest küsitavamaks.
Teadlased on jõudnud arusaamisele, et loomad ei erinegi inimestest nii palju, kui arvasime. Seega on lähtepunkt nii teadlastel kui ka loomakaitsjatel sama – loomad on inimestega sarnased. Teadlastele annab see aluse loomi katsetes kasutada, loomakaitsjatele aluse nõuda selle lõpetamist. Seega on vastuseis loomkatsete suhtes suuresti ajendatud teaduse avastustest ja laamendamine on teaduspõhine.
Rootsis tehti loomkatsetaotlusi hindavate eetikakomisjonide kohta uuring, mille 2009. aastal avaldatud tulemuste kohaselt rahuldati komisjonides 99 protsenti kõigist nendele esitatud loomkatsete taotlustest. Uuringu läbiviijad järeldasid, et kuigi komisjonidesse kuuluvad teadlaste kõrval ka patsientide esindajad ja loomakaitsjad, siis hinnatakse taotlusi eelkõige ikkagi teaduse seisukohast, teadusideaalide valguses. Komisjonides ei ole arutlusobjektiks see, kas katsetega taotletav eesmärk ka tegelikult loomade kannatusi õigustab, vaid tehnilised ja metoodilised küsimused.
Keskendumist tehnilistele küsimustele seletasid uuringu tegijad teiselt poolt komisjonide krampliku püüdlusega saavutada konsensus, mis lämmatab sisulised diskussioonid juba eos. Huvitaval kombel soovitavad nad keskenduda eetikakomisjonides just nendele aspektidele, kus loomakaitsjad ja teadlased põrkuvad, sest ainult niiviisi on võimalik hinnata loomkatsete tõelisi kulusid ja tulusid. Siis täidaksid eetikakomisjonid ka tegelikult funktsiooni, milleks nad on loodud.
Selleks, et teadlased ning loodus- ja loomakaitsjad saaksid teha koostööd, ei pea teadlased loobuma teadusideaalidest, ja vastupidi – loomaõiguslased ei pea pöörduma utilitarismiusku. Mulle tundub, et toimiva koostöö eelduseks on, et kõik pooled tunnevad, et neid on ära kuulatud, nende vaatenurka austatakse ja nende huvidega vähemalt mingil määral arvestatakse. Seega ei pea koostöö ja vastasseis olema ilmtingimata teineteist välistav. Konstruktiivne vastasseis võib koostööd hoopis rikastada.
Katrin Vels on loomakaitseaktivist, keskkonnajurist ja Tartu Ülikooli doktorant. Lisaks on ta loomade eestkoste organisatsiooni mittetulundusühingu Loomus liige.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/17/7319939t1h4939.jpg)