Asi kisub tüliks? Praeguste väidete järgi paistab, et Keskerakond surub oma kahele koalitsioonipartnerile peale ettevõtmist, mida pole koalitsioonilepingus ning mille kohta puudub põhjalik mõjude analüüs. Olemas on aga nui neljaks sõna «tasuta» (ja «validaator»), mille tuules on Keskerakond harjunud valimistelt valimistele purjetama.
Kas Keskerakond katsetab oma partnerite taluvuspiiri – valmisolekut neelata alla alandused? Milleks muuks kui alandamiseks saab nimetada seda, kui põhimõttelises kokkuleppes on kirjas üks lahendus, aga hiljem kirjutatakse väikeses kirjas juurde midagi hoopis muud. Midagi, mis algse kokkuleppe mõtte ära muudab, ehkki võib-olla saab formaalsete keerutamistega vastupidist väita.
See on lepingupartneri seadmine olukorda: tugevad teevad, mida tahavad, nõrgad, mida peavad. Suhteliselt väiksemate küsimustega testitakse, kas ja kui palju on nõrgemaks pooleks peetav valmis taganema. Võib-olla polegi üksikküsimus pealesurujale eluliselt tähtis, ent proovitakse võimu piire, ja vastupanu kohtamata minnakse edasi.
Mis annab meile kindluse, et järgmiseks ei seata kunagisi mõõdukaid (praegusi sotsiaaldemokraate) ja üle-eelmistel riigikogu valimistel Mart Laari juhtimisel kaitsekulude kahe protsendini tõstmise saavutanud IRLi Eesti inimeste seisukohalt hoopis jõhkramate valikute ette? Kas me näeme ka järgmiste ja järgmiste sammude korral nõrgemaid partnereid Eesti inimestele otse teleekraanilt kõige kummalisemate mõttekonstruktsioonide abil seletamas, kuidas kõik toimuv on meile äärmiselt kasulik ja Keskerakonna pakutud lahendus on ainuõige?
Viimatises ETV saates «Foorum» juba kuulsime seni täiesti tervemõistuslikuks ja kogenud inimeseks peetud sotsiaaldemokraatide esindajat selgitamas, kuidas Eesti ulatab oma maksutulu ära andes lihtsalt soomlastelt saadud teatepulga lõuna poole. IRLi kuuluvad rahandusministrid ja teisedki poliitikud on juba palju kuid tagasi muudetud mitte lihtsalt vasakpoolse poliitika eestkõnelejateks, vaid ühe Eesti senise edu alustala – maksusüsteemi lihtsuse – prügikasti viskajateks ja mõnitajateks. Lisaks kuuleme, kui tore olevat spetsiifiline lõige kaitsekuludest, sest oste planeeritakse ju aastaks, mille enamik kuid jääb aega pärast järgmisi riigikogu valimisi.
Keskerakond juhib seda koalitsiooni, nagu nad on harjunud manipuleerima linnaosasid Tallinnas. Eesti strateegilistes huvides, me kestmise ja arengu huvides ei saa aga olla munitsipaalkõnniteede poliitiline loogika, et toredaid asju teeme ühel aastal enne valimisi, aga kogu tõsise töö jätame järgmistele.
Seega, tõsised, mõõdukad sotsid ja järelejäänud osa isamaalistest jõududest: kaua lasete end mõnitada (alates väiksemate lepingupunktide väänamistest)?