Henrik Roonemaa: ära osta, kui ei taha

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Huik

Minu südames on eriline koht inimestele, kes autodest rääkides hakkavad väitma, et «minu jaoks on auto lihtsalt tarbeese». Sinna juurde käib jutt, kuidas see pole üldse tähtis, mis autoga sõita, peaaasi, et ühest kohast teise saab, ja nii edasi. Väga moodne jutt.

Ühesõnaga, sa võtad oma 20 000 eurot, lähed esimesse ettejuhtuvasse poodi ja ostad selle eest täiesti suvalise auto, mille puhul mitte miski ei loe? Ei mark, võimsus, sõidumugavus, värv, disain, mitte miski?

Annaks jumal mulle ja minu ettevõtetele rohkem selliseid kliente. Tuleb inimene uksest sisse, lööb raha lauale, haarab suvalise asja, lahkub tagasi vaatamata ning pärast räägib igal pool, et ta on väga rahul, sest teda üldse see kõik ei huvitagi.

Aga tõsiselt rääkides, kas Eestis ongi kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes on ostnud oma isikliku 15 000 või 20 000 euro eest iseloomutu ja väärtusetu ratastel plastmasskasti ja on selle üle veel õnnelikud ka? Kui hoolimatult veel annab rahaga ümber käia?

Tegelikult on see muidugi poos. Isegi kui inimesed lähevad poodi 30-euroseid pükse ostma, on nad valmis mitu kaubanduskeskust läbi uhama ja tundide kaupa peegli ees keerutama, et need oleksid just need õiged. Väga raske on uskuda, et autot ostetakse kuidagi teistmoodi. Või telefoni.

Apple’i uus iPhone X on nüüd Eestis olemas, hind algab 1179 eurost ja juba ma näen vingus nägusid, kes siiralt ei saa aru, kuidas saab üldse keegi nii loll olla ja ühe lihtlabase telefoni eest niisuguse arutu summa välja käia. «Telefon on ju tarbeese,» ahastavad nad. «Mis teil ometi arus on, 100 euro eest saab väga hea telefoni.»

Sellele olukorrale on muidugi väga lihtne lahendus. Kui sa ei taha osta 1179 euro eest telefoni, siis ära palun ostagi. Mitte keegi ei sunni. 600 euro eest saab peaaegu täpselt sama hea telefoni. 300 euro eest lihtsalt väga hea. 100 euro eest täitsa töötava. Mitte kellelgi pole vaja kuulata, et sinu arvates on 1200-eurone telefon või 60 000-eurone auto idiootsuse tipp. Teised ei ole selles süüdi, et sa vaene oled.

Ja tegelikult pole asi rikkuses või vaesuses. Tunnen ühe Eesti väärika suurfirma juhti, kes sõidab viis aastat vana autoga, räägib 300-eurose telefoniga ning kasutab kaheksa aastat vana sülearvutit. Kindlasti pole ta ainus omasugune.

Põhjuseid, miks Apple üldse saab esimese firmana maailmas laiatarbetelefoni eest küsida 1279 eurot, on mitu.

Esiteks asjaolu, et kümme aastat tagasi eemaldasid nad oma nimest sõna «Computer» ja alustasid teadlikult arvutifirmast elustiilifirmaks muutumist. Täna on nad sellega lõppsirgel, Apple pole kindlasti enam arvutifirma ja on üha vaieldavam, mil määral on nad tehnoloogiafirma nagu Google ja mil määral hoopis moebränd nagu Burberry. See viimane näide pole juhuslikult valitud – üks Apple’i tippjuhte on endine Burberry juht ja Burberry on see firma, mis müüb tuhandeid eurosid maksvaid naistekäekotte.

Teine põhjus on see, et meie tarbijatena oleme täiel määral ära ostnud idee, et telefon on kõige tähtsam seade meie elus. Mitte tarbeese, mitte tehnoloogiline seade, vaid sõber ja teekaaslane. Mida rohkem firmad nagu Apple meile seda juttu räägivad, seda tähtsamana meile need seadmed tunduvad ja seda ebaolulisem on küsimus, kui palju need maksavad. Kui palju näiteks teie abikaasa või lapsed teile maksavad? «Oh, ma ei tea, minu jaoks on perekond vaid tarbeese.»

Lõpetaks praktilise infoga. Milline on minu hinnang iPhone X-ile? Kogu arvustuse võib kokku võtta kahe lausega. Esiteks: see on iPhone nagu iga teine. Ja teiseks: näotuvastus töötab väga hästi.