Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Olaf Suuder: aidake eelarve täis juua!

29
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Olaf Suuder | FOTO: Svetlana Zaitseva / Õhtuleht

Eesti praeguse alkoholipoliitika peaarhitekt Jevgeni Ossinovski on oma algatuse üle ammu kontrolli kaotanud, leiab ajakirjanik Olaf Suuder.

Kas mitte selliseks ei kujune meie riigi uus tunnuslause praeguse koalitsiooni jõulise aktsiisipoliitika tingimustes? Kui Eesti statistiline alkoholitarbimine väheneb, soomlased siit jooki enam kõrgete hindade tõttu kaasa ei osta ja oma rahvas toob vajamineva kraami Lätist, on vaja arvestatava januga lisajõudu, mis tagaks kümnete miljonite eurode ulatuses riigieelarvesse planeeritud aktsiisitulu laekumise. Õnneks või õnnetuseks sellist jõudu ei paista.

Mõistmine, et eelarvepoliitikas läks midagi valesti, on tänaseks ootuspärast vertikaali pidi läbinud alt ülespoole peaaegu kõik võimalikud tasandid. Tarbijate rahulolematusele sekundeerisid esmalt õlletootjad, siis sõltumatud analüütikud, seejärel kompetentsete valitsusasutuste spetsialistid ja nüüd ka rahandusminister Tõniste, kes lõppeval nädalal lubas negatiivsetele majandusnäitajatele tuginedes kaaluda veebruari algusse planeeritud järgmise aktsiisitõusu ärajätmist.

Alkoholipoliitika arhitektiks tõusnud tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski käitub seejuures nagu legendaarne Iraagi infominister Muhammed Saeed al-Sahaf, kes sõja puhkedes kuulutas vaenlasele kindlat kadu, kuigi tema taustal paistev telepilt näitas Bagdadi tabavaid USA raketilööke. Majandus- ja taristuminister Kadri Simson aga kinnitab, et otsustatut tagasi võtta ei saa.

Rääkigem faktidest. Konjunktuuriinstituut ennustab, et järgmisel aastal laekub riigieelarvesse ligi 80 miljonit eurot prognoositust vähem. Selle aasta aktsaiisilaekumise prognoosi on juba korrigeeritud 38 miljoni euro võrra väiksemaks. Need on suured arvud, mis paratamatult hakkavad tähendama puudujääke sotsiaalhoolekandes või auke koolimajakatustes.

Aktsiisil on kaks pragmaatilist eesmärki: reguleerida tarbimist ja toetada riigieelarvet. Kes võimupoliitikutest ütleb esimesena avalikult välja, et kumbki neist eesmärkidest pole praegusel juhul saavutatud? Kas peame ennustatud eelarvetulu maha kandma või lootma, et rahvas joob lisaks Lätist toodud kärakale vähemalt samas mahus kodumaist juurde?

Variante leidubki ainult kaks: esimene on kahjulik eelarvele ja teine tervisele. Samas ei saa milleski süüdistada piirikaubandust korraldavaid ettevõtjaid, kes näevad piirikaubanduses kuldvasikat.

Poliitilist viga tuleks tunnistada kasvõi sellepärast, et mitte teha edaspidi lühiajalist kasu silmas pidades tähtsaid otsuseid, millel puudub mõjuanalüüs.

Asjaolud, mida saanuks arvestada, on lihtsad ja inimlikud ning erilist makromajanduslikku kõrgpilotaaži polegi vaja.

Kasvõi kaubanduskettide sooduskampaaniaid jälgides nähtub, et tegus eesti inimene ei pelga väiksemagi kokkuhoiu terendades ära logistilisi ebamugavusi, isegi kui tegelikult jäädakse miinusesse. Mida siis veel arvata kindla peale minekust kaubagruppide puhul, mis teisel pool piiri on kaks korda odavamad, ning üleveo niigi liberaalsete reeglite jõustamiseks pole riigil ressurssi.

Inimeste terviseteadlikkuse paranedes on alkoholitarbimine elaniku kohta hakanud küll vähenema, kuid arvestagem, et statistiline näitaja ei jagune solidaarselt kõigi ühiskonnaliikmete vahel.

Möödunud aastal ostis Läti piiripoodidest alkoholi rohkem kui veerand tööealistest eestimaalastest. Juba see hulk kataks potentsiaalselt kogu tarbimise, kui meenutada seaduspärasust, et 10–15 protsenti ühiskonnast tarvitab ära 90 protsenti alkoholist. Need, kelle organism põletab etanooli veeks ja süsihappegaasiks tööstuslikeks mastaapides, on kogukondlikus korras organiseerinud varustusahela sedavõrd ratsionaalselt, et kohalik maksumärk viinapudelil pikaks ajaks unustada, ükskõik kui kaugel lõpptarbija Läti piirist asub.

Emotsionaalselt kehutab paljusid Lätist alkoholi ostma protest siinsete regulatsioonide vastu, ja lõpuks: kes tuvastab, millist päritolu vedelik täidab meie baarilettidel välja pandud legaalseid pudeleid, kuhu vilunud kõrtsipidajad on ajast aega parema puudumisel ka vett sisse seganud? Oleks naiivne arvata, et lõunapiirilt tulev odav alkohol ei leia läbiproovitud moel teed kommertskasutusse.

Kirjeldatu on triviaalne tegelikkus, aga püüdkem kujustada kõnealuse veani viinud poliitilist argipäeva. Niisiis: pärast valimisi tulid kolm erakonda koalitsiooniläbirääkimistele oma kindlate põhimõtetega maksupoliitikas, aga alkoholiaktsiisist sai puhver, mille venitamist populaarsete lubaduste tõttu suurenenud kulude katteallikana pidasid tulevased valitsusliitlased üksmeelselt mugavaks viisiks määrdunud klaasist juua.

Tänaseks ilmnenud koalitsioonisisestest eriarvamustest riigile olulises küsimuses saavad halvemal juhul jutupunktid järgmistes valimisdebattides, aga probleem ise süveneb.

Eesti valitsus on üsna edukalt hakkama saanud ID-kaardi turvariskide kriisi kommunikatsiooniga. Aktsiisipoliitikaga ja alkoholi piirikaubandusega seotud kriitikalt pole aga näiteks peaminister kuigi palju kommenteerinud. Asjatundjate murelikke märkusi on peetud alkoholitootjate lobitööks või lihtsalt kiusuks, ent raha põleb omasoodu.

Riigikassa eest vastutava ministri kahtlus senise poliitika jätkusuutlikkuses on uus tase. Jevgeni Ossinovski nimetab seda Tõniste emotsiooniks. Kuhu edasi? Hädavajalikud paar ülemist astet probleemi käsitlemiseks kõrgeimal tasandil on veel läbimata. Liiga tormakate mõtetega saagi järele suunatud eelarvemajanduse loodetud reibas samm takerdub ikka ja jälle mõnes poliitmaastiku soisemas kohas.

Tagasi üles