Juhtkiri: hoolimatu hooldus

Keila taastus­ravikeskusse eile massaaži saama läinud Laine Vellmann on kogenud PERHi kliiniku õudusi ja sinna tagasi ei läheks. Foto: Mihkel Maripuu

Keila haigla skandaal määrib Eesti meditsiini

Ligi kuu aja jooksul ajakirjanduse vahendusel avalikkuse ette jõudnud juhtumitest, mis viitavad aastaid kestnud hoolimatusele ja korralagedusele Keilas asuvas Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) järelravi- ja hoolduskliinikus, on kokkuvõttes saanud uskumatult piinlik lugu.

Sellest tuleks tõsiseid järeldusi teha kõigil asjaosalistel alates raviasutuse töötajatest ja juhtidest ning lõpetades sotsiaalministriga.

Avalikest selgitustest hoidudes ei tehta karuteenet mitte ainult PERHile, vaid kogu Eesti meditsiinile ehk määritakse sadade oma tööd hinge ja südamega tegevate arstide-õdede mainet.

Hooldus- ja taastusravi on komplitseeritud ja keerukas meditsiinivaldkond, kus asjasse otseselt mitte puutuvad inimesed võivad mõndagi vääriti mõista. Kuid seda teades peavad spetsialistid pöörama tähelepanu asjaolule, et mitte ainult nende töö ei pea olema professionaalne, vaid see peab ka võhikule nii välja paistma.

Teisisõnu – kui meie lähedane satub hooldushaiglasse, peaksime tunnetama, et seal tehakse patsiendi heaolu ja turvatunde huvides kõik, mis vähegi võimalik. Keilas pole see paraku nii olnud.

Keila loo uurimiseks komisjoni moodustanud PERHi juhtkonna väitel on nad valmis tegelema iga probleemiga, kui need kaebused peaksid patsientidelt laekuma. «Selleks on haiglas välja töötatud ka eraldi kaebuste menetlemise süsteem,» on PERHi kommunikatsioonijuht teema ühe tõstataja – ETV saate «Pealtnägija» – kodulehel küsimustele vastates kinnitanud.

Selle asemel et probleeme tunnistada ja neist ausalt rääkida, kiputakse valima hoopis ründav taktika: meediatolmu keerutavat üles üksikud tülikad patsiendid, kellele sekundeerivat anonüümsed kommentaariumid.

Keila haigla kohta tulnud tagasiside (lisaks patsientide kaebustele ka õiguskantsleri ja patsientide esindusühingu kriitika) osutab siiski paraku mingile tõsisemale süsteemsele veale – rääkimata sellest, kui raviasutust rahvasuus tapamajaks nimetatakse.

Avalikkusel on õigus teada, kes on niisuguse kuvandi tekkimise eest vastutav, ning eneseõigustuste otsimise asemel tuleb leida kliinikule vajadusel uus, kompetentne juht.

Puhkenud skandaali valguses tuleks ka kõige kõrgemal tasandil üldisemalt hinnata, millises seisus on meie ravikvaliteet ja selle kontroll.

Teemaga põhjalikult tegelenud ajakirjaniku Tiina Kangro kinnitusel (vt nt EPL, 18.11) näitab paljude riikide praktika, et abi võiks olla üleriigilisest meditsiiniliste vigade teatamise ja analüüsi süsteemist, kus eksimusest teatajale on alati tagatud anonüümsus.

Meditsiin olgu näoga patsiendi poole. Hoolimatust ei õigusta miski.