Aarne Mäe: hädatapp Rakvere tapamajas

Aarne Mäe. Foto: Meelis Meilbaum

Rakvere lihakombinaadi tapamaja töötajate streik ei küta kirgi mitte ainult Eestis, vaid on jõudnud isegi Okeaaniasse – äsja said meie ametiühingu liidrid toetuskirja Uus-Meremaa kamraadidelt, samasuguseid on väidetavalt tulnud mujaltki maailmast.

Sellega seoses meenub, kuidas nõukogude ajal meie töökollektiivid ja koolid saatsid kirju Nicaragua sandinistide liikumise või Kongo Demokraatliku Vabariigi esimese peaministri Patrice Lumumba toetuseks.

Paraku, nagu meie siis, ei saa ka nemad praegu seal seitsme maa ja mere taga meie jaoks sisuliselt midagi ära teha.

Ent on ka teist laadi toetusavaldusi. Osa toetab ulmelist palgatõusu nõudnud töövaidlejaid sellega, et kutsub üles Rakvere lihatooteid mitte ostma. Sellel aktsioonil võib olla turuliidrile juba otsesem mõju, muidugi juhul, kui järgijaid leiduks.

Alternatiive pakutakse ju küllaga. Letid on täis lihakraami nii kohalikelt kasvatajatelt kui ka suurtelt tootjatelt. Tegelikult on palgatõusu surve all aga nemadki.  

On muidugi arusaadav, et töölised palka juurde nõuavad, aga kaasa tuleb tunda ka tehase juhtkonnale, kes on tõsises kahvlis, sest praeguses tööjõupuuduses tuuakse inimesi niigi liini taha väljastpoolt linna ja maakonda. Lisaks kõigele on emakontsern suures kahjumis.

Samas. Vanemad kohalikud inimesed mäletavad, et nüüdne streik ei ole lihakombinaadis sugugi esimene. Meenutagem, et kui seda suurt tehast 1980. aastate lõpus Rakvere külje alla ehitama hakati, oli eesmärk toita Eesti lihaga Leningradi oblastit. Ehitamise käigus muutus aga riigikord ning moodne vabrik jäi meitele. Saime uhked pakendid ja maitsva sisu – defitsiidiajastust tulnule oli see nagu välismaa!

Lisaks kõigele said varem raudse eesriide taha lukustatud kohalikud noored võimaluse välismaale minna, sest põhiliseks ahvatluseks oli mitmekuine väljaõpe Soomes.

Kujutage ette, see oli aeg, mil iga kohaliku mehepoja unistuseks oli mootorisoojenduse ja rallirooliga Lada ning kolme triibuga rohelised dressipüksid ja tossud. Mitte oma idufirma ja pooleaastane puhkus Tais, nagu tänapäeval.

Kõik selle saigi mõnekuise praktika käigus kenasti kätte. Lisaks leiti endale kindlasti ka «kodustatud soomlane» või jäädi ise võõrsile tööle ning ilusa elu algus oli tagatud. Ainult loll või rikas ei kasutanud seda võimalust ära.

Soome ehitajad omakorda tõid siia – nõukogude aja lõppu – lisaks markadele, mida baarides ja kohalike kaunitaride peal laiaks löödi, ka põhjamaist kapitalistlikku mõtlemist, kus töömehe ja tööandja vahekord kaldus töölise kasuks. Selle alla käisid nii regulaarsed kohvipausid kui ka mõnigased hüved, mida siinmail enne ei tuntud.

Aga ka nähtus nimetusega «streik». Nii visati 1990. aastal lihalõikuses mõnigi kord noad nurka, et endale pisikese tööseisakuga paremaid tingimusi kaubelda.

Need olid siiski juhuslikud episoodid. Nüüdne streik on pigem hädatapp, mitte poosetamine, sest muud väljapääsu enam polnud.