Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Laur Kaunissaare: kellele vabadus, kellele ike

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Laur Kaunissaare | FOTO: Erakogu

Nende Viktor Kingissepa sõnadega võiks kirjeldada uut olukorda Poolas pärast erakonna Õigus ja Õiglus (PiS) võimuletulekut. Paljud näevad aastatepikkuse tööga saavutatud liberaalset õigusriiki oma silme all lagunemas, veel rohkemad aga toetavad jõudu, kelle jaoks on aeg vabaneda Euroopa Liidu diktaatuurist ja sillutada teed uue, IV Poola vabariigi sünnile. Kus on tõde? Tõde on see, et poolakate pea valutab. EV100 ja Eesti ELi eesistumise raames Varssavis toimuvate «NO34 Revolutsioon» külalisetenduste eel vaatleb Poola vastuolusid teater NO99 dramaturg Laur Kaunissaare.

Eestis ei armastata seostada end Ida-Euroopaga. Põhjused on ajaloolised, aga eeskätt emotsionaalsed. Ida-Euroopa kuvand on kehvavõitu. Oma panuse sellesse on andnud totalitaarse ühiskonnakorra kokkukukkumisele järgnenud sotsiaalne laos, sellele eelnenud ideoloogiast tühjaks jooksnud hall vorsti-sotsialism, sellele eelnenud sõjakoledused, vennatapud, holocaust ja holodomor, sellele eelnenud rahvustevahelised pinged, imperialismi kruustangid ning kõiksugu muud tegurid kuni Ida-Euroopa mütologiseerimiseni juba valgustusajastu prantsuse autorite poolt 18. sajandil, millest on põhjalikult kirjutanud ameerika ajaloolane Larry Wolff, keda president Ilves Ida-Euroopa kuvandist rääkides ikka tavatses tsiteerida.

Ida-Euroopa sümboolne käilakuju on kahtlemata Poola. Ta oli seda nii 1980ndatel, mil ajaloo irooniana just tööliste ametiühingutest alguse saanud Solidaarsus kukutas sotsialistliku riigikorra. Ta on seda ka nüüd, mil pööre protektsionistlikuma poliitika poole on haaramas kogu Euroopa.

38 miljoni elanikuga Poola on piirkondlik suurvõim. Me võime küll mitte tahta end Ida-Euroopaga seostada, kuid kas või positiivse erandina asume me siin paljude jaoks ometi ja Poola arengud mõjutavad meidki. Seda enam tasub Poolas viimasel ajal avalduvaid ühiskondlikke vastuolusid jälgida ja mõista.

Küllap teavad kõik Varssavis käinud, et otse linna keskel kõrgub hiiglaslik kultuuripalee.  Hoolimata korduvatest katsetest seda lammutada – kontrast kaasajaga on ju ilmne ja ajaloost ülesaamine on püüdluseks ka Poolas – on sellest stalinistlikust kolossist oma vastuoludes saanud omamoodi Varssavi ja Poola sümbol.

19. oktoobril, poole viie paiku õhtul astus kultuuripalee jalamile Piotr Szczesny – 54-aastane keemik ühest Lõuna-Poola väikelinnast, abielus, kahe lapse isa. Tavaline mees. Vahetult enne Szczesny ilmumist oli kultuuripaleed külastanud Jarosław Kaczyński – de jure lihtne parlamendiliige, de facto erakonna Õigus ja Õiglus (PiS) liidrina Poola mõjukaim inimene. Sczeszny pani valjuhääldist mängima tuntud laulu «Ma armastan vabadust», jagas lendlehti, millel ta protestis 15 punktis PiSi poliitika vastu, valas end üle süütevedelikuga ja pani põlema.

Ta viidi 60-protsendilise põletusega haiglasse, kus ta kümme päeva hiljem suri. Vaatamata viidetele depressioonikaebustele oli tema üksikprotest võimsalt sümboolne. Szczesny ei olnud ainus – vähemalt 2015. aasta sügisest on PiSi poliitika vastu korraldatud palju massidemonstratsioone. Ja samas on PiSi toetus rahvaküsitlustes jätkuvalt tugevasti üle 40 protsendi. Nende kahe äärmuse vahele jääb tänapäeva Poola vastuoluline tegelikkus.

Paradoksaalselt on just riigis, mida üha enam peetakse langevat autokraatsuse kütkessse,  liberaalsete põhiväärtuste eest võitlejad kõige kirglikumad. Pole ka ime – kui väga kangelaslik saakski olla võitlus õigusriigi eest seal, kus vastuseis sellele on olematu. Just kirglikkuse poolest on tähelepanuväärsed Poolas ainuvalitseva erakonna PiSi vastaseid koondava Demokraatia Kaitse Komitee (KOD) ning abordi keelustamise vastu seisvate ja naistele elementaarset otsustusõigust omaenda keha üle nõudva Musta Protesti (Czarny Protest) demonstratsioonid. See on Poolas suuresti ühe põlvkonna võitlus selle eest, et ühiskond, mille nad on ehitanud, ei pudeneks lihtsalt sõrmede vahelt.

Kõige põhjapanevamad etteheited PiSile on seotud sellega, milliseid muudatusi nad põhiseaduslikus korras plaanivad. Absoluutne (kuid siiski mitte konstitutsiooniline) enamus parlamendis annab neile selleks üsna suure võimaluse ja ka kiusatuse. PiSi püüd on kärpida põhiseadusliku kohtu võimet blokeerida kehtiva põhiseadusega vastuollu minevaid õigusakte, mille on andnud välja PiSi kontrollitav parlament.

Just põhiseadusliku kohtu volituste piiramist ja kohtunike poliitilist määramist on tugevalt kritiseerinud Euroopa Liidu institutsioonid, kelle sõnul selline sekkumine kohtu töösse rikub «raskelt ja jätkuvalt» Euroopa Liidu alusväärtuseks olevat õigusriigi ja võimude lahususe põhimõtet, väärib sanktsioone ning artikkel 7 rakendamist, mis taandaks Poola hääletusõigusest Euroopa Komisjonis. PiSi vastuargument on suuresti, et tegu on normaalse riigisisese võimuvõitlusega, millesse ELil pole oma juhtnööridega asja, seda enam, et PiSi arvates on kõikidesse võimustruktuuridesse juurdunud enne neid võimul olnud ringkond, kellest vabanemine nõuabki radikaalseid meetmeid.

Absoluutse enamuse jõupositsiooni kasutades on PiS suuresti võtnud oma kontrolli alla ka avalik-õigusliku meedia ning nad teevad ettevalmistusi ka erameediale seatavate piirangute osas, millega on küll pisut keerulisem.

Valdkondi, mida PiS tahab radikaalselt ümber korraldada, on palju. Dramaatilisi ja jaburaidki näiteks võiks tuua ka kultuuri, kitsamalt teatrikunstiga võitlemise vallast, mis ehk siinkirjutajat kõige lähemalt puudutab.

Aga üldine retoorika on üks: struktuurides on kallutatud jõud. Kaczyński retoorika järgi on III Poola Vabariik (eelnesid ajaloolised Rzeczpospolita ja 1918–1939 eksisteerinud II vabariik) reeturlik kompromiss rahvaliikumise Solidaarsus liidrite ja kommunistliku eliidi vahel, pole sellisena legitiimne ning tõeline demokraatia pääses Poolas maksma alles PiSi võimuletulekuga. PiS on lisanud algselt ühele poola politoloogile kuulunud ideele IV vabariigist omalt poolt üksjagu Poola ajaloost tulenevat märtrisümboolikat, Poola endise presidendi Lech Kaczyński lennukatastroofis hukkumisega seotud vandenõuteooriaid, Euroopa Liidu vastasuse ning kontsentraadi põgenikekriisi valguses eriti jõulisena mõjuvast Poola kultuurile omasest rahvusluse ja katoliikluse ainulaadsest segust – nii et tulemuseks on klikilembelisse ajastusse imehästi sobiv polariseeriv poliitiline retoorika. Nüüd on meie kord. Kõik peab muutuma.

PiSi 40-protsendilisel toetusel on siiski ka palju proosalisemaid põhjusi. Ehkki PiSi peetakse parempoolseks, on mitmed nende sotsiaalsed ja majanduslikud algatused pigem vasakpoolset laadi. Kuidas teisiti mõista pensioniea langetamist eelmise valitsuse plaanitud 67 aastalt septembris jõustunud 60 aastani naiste ja 65 aastani meeste puhul (ehkki Poolaski keskmine eluiga jõudsalt kasvab, samas kui sündimus on 1,32ga Euroopa madalamate hulgas)?

Kuidas teisiti mõista pankasid, välismaiseid ostukeskuste kette jne puudutavaid maksumuudatusi? Võib-olla enim tähelepanu väärib sotsiaal-majanduslike algatuste hulgas «500 plus», mis tagab täiendava 500-zlotise (120-eurose) igakuise lastetoetuse madalama sissetulekuga peredele esimesest ja kõigile peredele alates teisest lapsest. Valitsuse andmetel pidavat see puudutama 3,7 miljonit last.

Kõik need punktid olid PiSi 2015. aasta parlamendivalimiste programmis kirjas ning on mitmete analüütikute hinnangul olnud valijate hulgas vähemasti sama populaarsed kui pagulasvastasus (mis küsitluste järgi on Poolas niigi 70 protsenti ehk oluliselt rohkem kui pelgalt PiSi pooldajad).

Veel on PiSi võidukäigu põhjuseks poliitilise opositsiooni nõrkus. Teisel kohal on praegul PO kaks korda väiksema tulemusega (23%), sellest järgmiste erakondade toetus jääb juba alla kümne protsendi. Olematu ja lõhestunud on ka Poola vasakpoolsed, kes viimaste valimistega parlamenti ei pääsenudki. PiS on pärinud oma eelkäijalt PO-lt ka väga heas seisus majanduse (Poola on üks väheseid jõudsa majanduskasvuga riike ELis). Seda kõike arvestades arvavad analüütikud, et ees võib oodata vähemalt kaks valimistsüklit PiSi ainuvõimu.

Ometi andsid just viimasel nädalavahetusel toimunud sündmused aimu sellest, et võib-olla ei ole mitte PiSi võimul püsimine kõige hullem areng, mis võib Poolat ees oodata. 11. novembril tähistati Varssavis rohkete Poola lippudega Poola iseseisvuspäeva Iseiseisvuse marssiga, kus seekord osales politsei andmetel 60 000 inimest. Kõige murettekitavamalt mõjus selle marsi juures suhteliselt väike, aga häälekas osa paremäärmuslasi. Nad koonduvad eelkõige kolme organisatsiooni: Ülepoolaline Noorsugu (Młodzież Wszechpolska), Rahvuslik Liikumine (Ruch Narodowy) ja Rahvusradikaalne Laager (Obóz Narodowo-Radykalny, ONR).

Laupäevasel marsil võis näha hulgaliselt nende organisatsioonide toetajaid, tihti kaetud näoga ning kasutamas punaseid tossupomme ja signaalrakette, mis andis õhustiku kogu marsile. Eriti ONRi puhul tasub märkida, et tegu on samanimelise sõjaeelse ksenofoobse falangistliku organisatsiooni järeltulijaga, aga ka Ülepoolalise Noorsoo juht Mateusz Pławski ütles marsi järel, et nad ei ole rassistid, vaid pelgalt rassilised separatistid. Transparentidelt võis igatahes lugeda üsna jõulisi hüüdlauseid nagu «Puhas veri – terve mõistus», «Euroopa olgu ainult valge», «Surm isamaa vaenlastele» või Donald Trumpi Varssavi kõnest laenatud kogu seekordse marsi deviis «Ma tahame Jumalat».

Muidugi ei olnud kõik 60 000 Iseseisvuse marsil osalejat paremäärmuslased, nagu võis Washington Posti ja mõnegi teise lääne väljaande artikli toonist ekslikult arvata. Väliskorrespondendid on küllap samuti oma Ida-Euroopat puudutavate eelarvamuste ja klikinõuete mõju alla. Kuid psühholoogilist ja poliitilist piiri murdev näitaja seisnes hoopis selles, kuidas reageeris paremäärmuslaste märgatavale kohalolule valitsev erakond PiS.

Nende kontrolli all olev avalik-õiguslik telekanal TVP kommenteeris toimunut kui «suurt patriootide marssi». Küsimustele rassistlike sõnumite kohta ütles siseminister Błaszczak, et tema neid «ei näinud», ja presidendi nõudlik Romaszewska sõnas, et «rahvas kirjutab alla sellele, et Poola peab olema suur ja võimas». See kõik läheb samasse ritta kauaaegsete süüdistustega, et PiS mängib paremäärmuslasi poliitiliselt toetades ning end meelega nende kõrval talutava alternatiivina esitledes ohtlikku mängu tulega.

Mõned analüütikud on võrrelnud seda olukorraga Ungaris, kus on sama ambivalentne suhe valitseva Fideszi ja suurimaks opositsiooniparteiks kasvanud paremäärmusliku Jobbiku vahel. Olgu kuidas on – Rahvusliku Liikumise, Ülepoolalise Noorsoo ja ONRi toetajad ja nende võimekad liidrid on noored. PiSi võim ei kesta igavesti. Küllap on ka siis veel, millest vabaneda. Üllatusi armastate?

Tagasi üles