Juhtkiri: priiskamine ja omakasupüüdlikkus võimukandjate seas

Eurod Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Iga võimukandja võiks eelnevalt läbi mõelda, kuidas vältida enda vihkama panemist ja muutumist põlastusväärseks. Just umbes sellise sõnumi edastas ligi pooltuhat aastat tagasi Niccolò Machiavelli oma teoses «Valitseja», mida ekslikult peetakse künismi ja muude halbade pahede käsiraamatuks, ent millest tegelikult võiks midagi kõrva taha panna – elukogemuse mõttes – ka iga poliitik, sealhulgas meie omad. Põhjust on selleks küllaga, kas või näiteks viimased kõmu tekitavad uudised, mis – teadagi! – on seotud rahaga.

Esiteks jääb arusaamatuks, miks kavatsetakse tänasel Tallinna linnavolikogu istungil kinnitada eelnõu, millega makstakse suurt tulemuspreemiat – mida Keskerakonna kontrolli all olev pealinlaste esinduskogu pidas ka õigustatuks – eelmise linnavalitsuse tippjuhtidele: abilinnapeadele Mihhail Kõlvartile ja Merike Martinsonile ning eksmeer Edgar Savisaarele ja linnapea kohusetäitjale Taavi Aasale. Olukorra muudab naeruväärseks asjaolu, et esimene neist maandus kohale, kus ta saab senisest isegi märgatavalt rohkem palka, ja viimane jätkab põhimõtteliselt sama tööd, mida tegi ennegi.

Tõsi, kohaliku omavalitsuse korraldamise seadus lubab selliseid hüvitisi määrata, ent rahvasaadikud võiksid vaadata ka hingepeeglisse ja tulla selle peale, et kümnetesse tuhandetesse ulatuv tasu jätab nii mõnelegi vaesuse piirimail elavale kaaskodanikule mulje arulagedast priiskamisest – justkui oleks meil oma pillavusega silma torkav nii-öelda vana kord.

Teiseks. Riigikogu põhiseaduskomisjon otsustas üleeile, et järgmise parlamendi koosseisu liikmete, aga ka teiste riigi tippteenistujate palk hakkaks edaspidi sõltuma tarbijahinnaindeksist ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise muutumisest. Ehk kui majandusnäitajad on head, tõusevad ka rahvateenrite sissetulekud. See kõik on õige ja õiglane! Ent see samm paneb küsima, miks just nüüd ja kas see ei ole kohati silmakirjalikult omakasupüüdlik, arvestades tõsiasja, et riigi palgal on lisaks terve rida töötajaid, kellel on hinnatõus leivaraha vaikselt ära söönud ja kes on oodanud juba tükk aega teenistuse suurendamist – kas ei peaks nende küsimus olema pakilisem?!

Samuti tekib õigustatult küsimus, kas Toompeal töötavad rahvaasemikud on ikka õiged inimesed, kes peaksid määrama endale töötasu, sest praeguse korra järgi ei jää paraku erapooletu maik man. Varem on näiteks välja käidud idee, et seda võiks teha hoopis sõltumatu komisjon.  

Hüvitiste ja palkade määramine võimukandjatele Eestis on endaga alati kaasa toonud pahameele, mis jääb paraku püsima pikaks ajaks. Seda seni, kuni lõpeb suhtumine avalikku rahasse kui mingisse erakassasse, kust saab endale mammonat kühveldada nagu mõni isekas otomani bei. Ent lõpuks on ikkagi valija see, kes saab anda lõpliku hinnangu oma esindajate tegevusele.