Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jelena Skulskaja veste: tramm nimega Sügis

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Estonia teatri kõrvale toodi tramm. | FOTO: Mihkel Maripuu

Estonia teatri kõrval, poolel teel draamateatrini, seisis pikka aega tramm. See ei ole rööbastelt maha jooksnud, plahvatusega kõrvaltänavale paiskunud, ei ole arvutitehnoloogiaga loodud, vaid täiesti reaalne, täisväärtuslik tramm kõigi oma reisijatega. Õigemini küll mannekeenidega.

See tähendab, tramm on tõeline, «elus», aga inimesed selle sees on surnud, välja mõeldud, liikumatud, näivad. Trammil on isegi nimi – Iha. Ei midagi üleloomulikku: tegu on reklaamiga balletile, mis on loodud Tennessee Williamsi legendaarse näidendi «Tramm nimega Iha» alusel.

Ja ikkagi, kui metafoor naaseb oma algpunkti – reaalsuse – juurde, siis avaldab see sügavat muljet: justkui saaks tõepoolest istuda tavalise trammi peale ning sõita koos Blanche DuBois’ga Õnnetuse peatusest Meeletuse peatusse.

Mulle ei meeldi sügis. Ma tunnen lausa hirmu, kui langevad lehed katavad maapinna, puud aga jäävad kiilaks, üksikud sagris oksad armetult alla vajunud, täpselt nagu meeletusest segi läinud naistel. Aga lehed … Lehed näivad mulle kui ära põlenud raamatulehed ja mulle meenub, et kunagi põletati raamatuid – ah, mis kunagi, nüüd on neid uuesti hakatud põletama.

Meie hoovi peal korjavad lõpmatut langenud lehtede lasu suurtesse mustadesse kottidesse kaks meest. Üks neist pöördus minu poole:

«Te olete ju Skulskaja?»

«Jah.»

«Miks te siis vaikite? Miks te ei astu välja kõigi nende valijate eest, keda solvas ajaloolane, kes takkaotsa keeldus isegi oma sõnade eest vabandamast, kui nimetas inimesi matsideks ja orjade massiks selle eest, et nad hääletasid Keskerakonna poolt?! Te ju kirjutate ajalehes Postimees! See on teie kohus!»

«Ma ei kirjuta poliitikast, ma olen kirjutanud ainult kultuurist,» vastan kannatlikult, mõtlematagi eriti selle peale, mida mees ütles.

«No minagi räägin ju kultuurist, ma ise hääletasin hoopis teise partei poolt …»

Endiselt varisenud lehtede peale mõeldes, läksin tagasi tuppa, istusin kirjutuslaua taha ja siiski lugejate ees teatavat vastutust tundes, lõin Yandexisse küsimuse: «Kes ei tahtnud vabandada?»

Issaristike! Ma sain sadu, ei, lausa tuhandeid vastuseid! Keegi ei ole kellegi ees tahtnud, ei taha ega hakkagi tahtma vabandada! Kogu maailm elab veendumuses, et just neil on õigus. Eriti just enda sõnades. Aga kui sõnadest ei piisa, läheb argumendina käiku nuga, püstol, vastane pistetakse vangikongi, teda piinatakse … Olgu peale, jätame äärmuslikud meetmed praegu kõrvale. Aga nii või teisiti, kui miski lihtsalt ei ole võimalik, siis on see vabandamine.

Lähen tänavale, tuul ajab lehti ringi. Kioski aken on kinni. Koputan. Müüja tõmbab klaasakna lahti:

«Mida vaja?!»

«Jäätist.»

«Millist? Palju? Öelge ruttu ja täpselt, näete ju küll, tuul ulub, mul on külm, pole siin midagi kokutada!» ja lööb akna raevukalt kinni, sest praegu, just sel hetkel, kehastan mina kõike seda, miks ei ole temal elus vedanud, aga tõeliste süüdlastega arveid õiendada ei ole tal võimalik.

Jõhkrus on pigilindude võimsaim relv.

Miks Ivanov ei tahtnud end maha lasta?

Eesti Draamateatris mängib Indrek Sammul geniaalselt Tšehhovi Ivanovi. Geniaalsuse selget ja vaieldamatut kohalolu tundsin selles teatris juba palju aastaid tagasi, kui nägin laval Juhan Viidingut. Jumaliku ande karget puhangut ei saa millegagi segi ajada. Ent kulunud metafoor, mida viisakad kriitikud häbenevad tarvitada – «näitleja ei mängi, vaid elab» –, jõuab selles Uku Uusbergi lavastuses tagasi oma lätete juurde: mul ei olnud kahtluseivakestki, et kõik Ivanovi monoloogid, tema iga sõna on Indrek Sammuli enda pihtimus ja avanemine.

Saalis istuvad inimesed said tõendi laval toimuva absoluutsest ehtsusest just siis, kui, nii kummaline kui see ka pole, etendus ettenägematult katkes: ühel teatrikülastajal hakkas halb, tuled pandi põlema, näitlejad lahkusid lavalt, kohale tulid arstid, mõne aja pärast aga tuli Indrek Sammul, ei, ikkagi Ivanov, aga mitte Sammul, no ei, ma ei suuda nende vahel valida, nad olid tol õhtul nii ühte sulanud, taas lavale ja ütles soojalt, trööstivalt:

«Ärge kartke, kõik on korras, tal hakkas juba parem, tema elu ei ole ohus ja kui te vastu ei ole, siis me jätkame.»

Teate, mis: tema Ivanov, kellel olid kõik põhjused endale ots peale teha (nagu näidendis ju ongi ette nähtud), sest talle polnud kohta maailmas, kus valitsevad klounid, üks koomilisem, kohutavam ja eemaletõukavam kui teine, maailmas, kus naised oskavad ainult tänitada ja nõudmisi esitada, maailmas, kus on prokurörid, aga ei ole advokaate, vaat see Ivanov ei teinudki endale otsa peale, vaid lihtsalt sammus eemale nihutatud toolide käetugesid mööda lavalt saali, vaatajad aga sirutasid talle toetuseks käsi …

Sest vaatajad olid vähemalt sel hetkel temaga üheks saanud ja neil oli väljakannatamatult piinav elada inimeste keskel, kelle sõnad, toon on tülgastavad.

Igatsus hellade sõnade järele

Mõne aja eest palusin oma õpilastel lugeda valjult ette lüürilised laused Jevgeni Švartsi näidendi «Draakon» finaalist. Seal öeldakse, et armunutega on ühtne kogu maailm: «Meiega vestlevad lahkelt metsapuud, linnud ja loomad, sest tõeliselt armunud mõistavad kõike ja on ühel meelel kogu maailmaga. Ja kõigil on meie pärast hea meel, sest tõeliselt armunud toovad õnne.»

Mitte keegi, jah, mitte keegi ei suutnud seda katkendit siiralt esitada. Üks nooruke tüdruk hakkas vastikusest lausa nutma, tundes, et need sõnad on võltsid, et neist hõngub labasust, sest normaalsed inimesed nii ei räägi, ja mis peamine, mitte midagi sellist ei tunne.

Õpilastel oli täiesti õigus: sõnad armastuse, õrnuse, delikaatsuse, taktitundelisuse, teineteise eest hoolitsemise kohta on iganenud. See tähendab, et on muidugi täiesti võimalik, et mõnes kodus, perekonnas suhtutakse äärmise õrnusega lastesse või koduloomadesse (jah, koduloomade pärast ma nii väga muret ei tunnekski, nemad leiavad endale alati kellegi kaitsjaks). Lisaks leidub tänaseni inimesi, kes alustavad iga kinnitust väljendiga «Vabandust, aga …», ja on inimesi, kes räägivad vaikse, tasase häälega, häält tõstmata, seda kiunumiseni kõrgendamata.

Kuid paljud meist on unustanud, et meid, inimesi, kõige rohkem haavab, vaevab, tapab, rebestab, sandistab, taaselustab, päästab, aitab edasi elada ja häda välja kannatada just sõna, mitte aga kuul või rahusti.

Mulle paistab, et kultuuriga sisendatud süütunne, see süütunne, mis ei lase elada Tšehhovi tegelastel, nagu muide ka kõigi teiste suurte kirjanike tegelastel, peab ärgitama meis soovi vabandada, valida hoolikalt sõnu sõnastike ääretust varamust. Me kõik oleme omandanud poliitkorrektsuse arusaama, aga see on ikkagi diplomaatia ja õiguse valdkonna mõiste, see on pärit maailmast, kus tsivilisatsiooni ahelad ei luba pealispinnale tungida inimese elajalikul olemusel.

Kas oli hullumeelne see inimene, kes vehkis keset Tallinna nugadega ja kelle politsei maha laskis? Mina ei tea. Aga kuidas ka polnud, sulandus ta täiesti harmooniliselt tavapärasesse maailmapilti, sellesse uudistevoogu, mida me loeme iga päev, ammu enam õudu tundmata, kaasa ja läbi elamata, isegi ehmumata.

Ma ei taha kuidagi öelda, et inimene, kes on harjunud jõhkrutsema ja hoolimatult käituma, tingimata homme oponenti lööb või teda noaga suskab. Sugugi mitte. (Paljud mõrvarid jätavad tööalaselt hea mulje ja suhtlevad kenasti ümbritsevatega.) Aga veel on hingerahu tapjad.

Väga paljud meist. Eriti sügisel.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles