Karmo Tüür: lahterdamise materdamine

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Igasugune lahterdamine on kunstlik ja teatud määral eksitav. Ilma lahterdamiseta ei saa me aga hakkama, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Ühe hea kolleegi sotsiaalmeedia seinal läks lahti suurem taplus, kui ta otsustas üles panna populaarse meemi, mis räägib kõigi inimeste võrdsusest. Isiklike solvangute piiril balansseerides tõestasid täiesti arukad inimesed üksteisele, et erinevused rasside vahel on ikka olemas. Ja teised, täpselt sama arukad, küsisid vastu, et mismoodi need erinevused avalduvad, kui enamik inimesi kannab endas eri geenimustreid, kuuludes korraga suisa mitmesse rassi.

Kuna me pole võimelised tajuma kõike ja korraga, peame asju ning nähtusi liigitama ja lahterdama. Vastasel korral läheksime lihtsalt hulluks või tajuksid normaalsed inimesed meid hulludena.

Talupojatarkus

Nii et öelda, et lahterdamine, kategoriseerimine, süstematiseerimine on halb, on sama mõttekas kui öelda, et õppimine on halb, või et teadus on kurjast.

Halvaks võib ehk nimetada väärtushinnangute omistamise eri kategooriatele. Öelda, et isasloom on parem/targem/osavam kui emane... noh ja kindlasti parem kui vahe- või kahesooline. Et ühe komberuumi esindajad on rikkamad ja ilusamad, sellepärast et...

Nad kõik on erinevad. KÕIK! Nii üksikobjektidena kui mingite rühmadena. Subjektiivselt või objektiivselt määratletud kategooriatena.

Venelastel on hea ütelus: чем дальше в лес, тем больше дров ehk siis mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Eemalt vaatad – on mets üks tükk. Ainsuses. Kui aga lähed sinna metsa sisse, siis näed, et pole üks tükk metsa. On palju puid. Mitmuses. Ja iga puu on erinev – üks on sirge, teine kõver. Üks on toekas, teine mäda. Kolmas pole üldse puu, on hoopis põõsas.

Muuseas, ka selle venekeelse üteluse tõlgendusi on vähemalt kolm, aga see pole praegu oluline. Oluline on see, et me tegeleme alati üldistuste ja lihtsustustega. Mida suurem üldistusaste, seda suurem on ka sellesse lihtsustusse sissekirjutatud viga.

Jätame hetkeks kõrvale n-ö intuitiivsed kategooriad, nagu mees ja naine, must ja valge jne. Võtame ühe sama sagedasti kasutatava jaotuse: noor ja vana. Või mis veel hullem, sotsioloogide ja muude seesuguste poolt armastatud mõiste «vanuserühmad». Noh, näiteks 0–20 aastat vana, 20–40 jne. Et kui oled sündinud viis minutit enne keskööd, kuulud ühte rühma. Ja kui peale keskööd, kuulud teise rühma ja oled hoopis teise käitumismustriga. Eks ole ju?

Ellujäämise küsimus

Teaduslähedased inimesed tõdevad nüüd noogutades – tegu on sotsiaalsete konstruktsioonidega. Usupõhised tegelased lähevad selle peale aga ilgelt närvi ja käratavad, et see kõik on üks hämamine, et must on must ja valge on valge ning et hämamine tuleb ära lõpetada ja ära keelata, ning veel parem, ära põletada!

Mis aga peamine, me peame endale tunnistama, et oma piiratuse tõttu pole meil lahterdamisest pääsu. Ja ka see lahterdamine pole ei hea ega halb. See on paratamatu ja ellujäämiseks vajalik.