Sirje Niitra: jõulud kaubaks ja kohe nüüd!

Sirje Niitra Foto: Peeter Langovits

Mulle ei meeldi see, et jõulumelu algab meil aasta-aastalt järjest varem. Poed on juba novembri algusest, aga mõned varemgi, jõulukaunistusi ja plinkivaid tulukesi täis. Agressiivsed reklaamid nii kauplustes kui ka värvilistes ajakirjades kutsuvad jõulukinke ostma, hullutades tervelt kahe kuu vältel kõiki, aga eriti lastega peresid.

Kas ikka peab nii vara kõige sellega alustama ja kas see mitte ei riku ära tõelist jõulumeeleolu õigel ajal? Usun, et ma pole ainus, keda jõululaulud kaubanduskeskuses novembri algul ärritavad, sest ma pole veel sugugi sellel lainel ega tahagi olla.

Meil kodus toodi jõulukuusk tuppa ikka jõululaupäeval, mitte kunagi varem. Seda päeva sai oodatud muidugi ammu. Kel oma mets, valis sobiva puu varakult, aga koju varem küll ei toonud. Mõnusat jõuluootust ei lörtsitud ära ka mitu kuud varem tube ehtima hakates. Kõik see rõõm jäi jõulupühade ajaks ja oli siis ka sellevõrra suurem.

Muidugi on arusaadav, miks kauplused oma jõulukampaaniaga juba algust on teinud, ja ega mõte jõulukink varakult valmis osta, et aastalõpu trügimist vältida, polegi nii halb. Teisalt on porine sügis nüüdseks juba kõiki ära tüüdanud, mistõttu pisut rohkem valgust ja värvi teeb igaühel meele rõõmsamaks. Mõned tulukesed koduaeda varem põlema panna pole samuti paha mõte.

Psühholoogid teavad, et millegi hea ootamine on isegi parem sellest, kui see hea ükskord käes on. Näiteks tunneme suurt elevust reisi planeerides – reisikoha ja hotelli valimine ning ilusate piltide vaatamine reisiportaalis täidab meid alati rõõmsa elevusega. Sama öeldakse, muide, palgatõusu ja preemia kohta, mille motiveeriv mõju on suurem just enne selle kättesaamist.

Sellest loogikast lähtudes võiks jõulud jätta ikka sinna, kus nad kalendri ja vanade tavade järgi on – detsembri lõppu. Milleks hajutada nende pühadega kaasnevat elevust ja rõõmu mitme kuu peale?

Üldse ei tohiks tõeliselt häid asju kergekäeliselt ehk niisama ära lörtsida, nagu on näiteks juhtunud meie isamaaliste lauludega, mis kord meile vabaduse tagasi tõid. Nüüd võib neid kahjuks kuulda söögi alla ja peale igasuguses esituses ja sellistena ei too need enam kananahka ihule nagu kunagi lauluväljakul.

Televisioonis – millises kanalis, ei mäleta ja see polegi tähtis – jookseb praegu Soome Pauligi kohvi reklaam Heinz Valgu esituses. Esialgu tõrkusin uskumast, et üks meie ajaloo sümbolisikuid nii madala reklaami esitajaks on sattunud. Miks ta küll sellega nõustus ja nii labaselt meie vabadusaate turule tõi? Ja kas tõesti valmis tema kuulus isamaaline kõne, mis lõpeb sõnadega «Me võidame niikuinii!», pelgalt tänu Pauligi kohvi joomisele? Ei tahaks uskuda.

Hoidkem meie südamele kalleid mälestusi, tähtpäevi ja pühi labastamise eest! Sest ehkki elu püüab meile kogu aeg vastupidist tõestada, ei peaks mitte kõik siin maailmas müügiks olema.