Arvutid

FOTO: SCANPIX

On illusioon, et digiasjastul on võimatu režiimidel piirata ja kontrollida internetis toimuvat, kirjutab Euroopa Välissuhete Nõukogu direktor Mark Leonard.

Viimastel nädalatel on maailma ajakirjandus kubisenud lugudest selle kohta, kuidas tehnika hukutab poliitika. Autokraatlikes riikides, näiteks Hiinas, peljatakse ülivõimsa «suure venna» teket, umbes sellist, mida kujutas George Orwell romaanis «1984». Demokraatlikes riikides, näiteks Ameerika Ühendriikides, muretsetakse, et tehnoloogiafirmad tugevdavad veelgi poliitilist ja sotsiaalset polariseerumist, soodustades desinformatsiooni levikut ja luues ideoloogilisi «filtrimulle», mis viib välja millenigi, mis hakkab meenutama Aldous Huxley «Head uut ilma».

Tegelikult on tehnika ja tehnoloogia demokraatia ja diktatuuri ühtesulamist soodustades muutnud mõlemad düstoopilised visioonid võimatuks. Aga see ei tähenda veel, nagu polekski midagi karta.

Hiina Kommunistliku Partei XIX kongressi ülevaadetes keskenduti eelkõige sellele, kuidas president Xi Jinping koondab enda kätte aina suuremat võimu. Vaatlejad hoiatasid, et ta rajab infoajastu diktatuuri, mille puhul tehnoloogia, mis kunagi arvati toovat Hiina 1.4 miljardile elanikule vabadust, on andnud hoopis presidendile võimaluse oma võimu süvendada.

Kuna internet annab valitsuse käsutusse äärmiselt põhjaliku teabe lihtsate hiinlaste vajaduste, tunnete ja püüdluste kohta, on Hiina juhtidel hõlpus rahulolematust ennetada. Teisisõnu, nad kasutavad nüüd stabiilsuse kindlustamiseks julma jõu asemel suurandmeid.

Ja need andmed on tõepoolest suured. Üle 170 miljoni näotuvastuskaamera seirab kodanike iga sammu. Tehisintelligentsiga täiustatud turbesüsteem võib märgata tagaotsitavaid kurjategijaid, kui nad sõidavad rattaga randa või ostavad tänavakaupmehelt pelmeene, ning anda sellest kohe politseile teada. Kõik need kaamerad ja muud andmekogud aina kasvatavad Hiina «sotsiaalse krediidi» andmepanka, mille põhjal režiim saab koostada põhjalikke ülevaateid iga inimese finantskäitumise, tarbimismustrite ja üldise usaldusväärsuse kohta.

Samuti kasutab HKP tehnoloogiat omaenda liikmete puhul: parteilastega ühel või teisel moel suhtlemiseks on loodud kümneid rakendusi. Samal ajal on teataval määral blokeeritud tehnoloogia piiriülesust, sundides kõiki tehnoloogiaettevõtteid hoidma servereid Hiina, mis hõlbustab tuntavalt tsensuuri.

Tehnoloogia mõju Ameerika poliitikale on veelgi ilmsem, aga seda analüüsitakse mitte riigi, vaid turu seisukohalt. Üks esilekerkivamaid teemasid on olnud “libauudiste” osatähtsus eelmise aasta presidendivalimistel. Facebook on möönnud, et kampaania ajal võisid libauudised jõuda koguni 126 miljoni ameeriklase pilgu ette.

Alles äsja süüdistas eriprokurör Robert Mueller, kes uurib, kas USA presidendi Donald Trumpi kampaaniameeskond tegi 2016. aastal Venemaaga koostööd või mitte, selle meeskonna kunagist juhti Paul Manaforti tervelt 12 süüteos, sealhulgas “vandenõus Ühendriikide vastu”. Trumpi kampaania välispoliitilist nõunikku George Papadopoulost süüdistati FBIle valetamises kohtumiste kohta isikutega, kes on lähedalt seotud Venemaa valitsusega (tema küll tunnistas kiiresti oma süüd ja on uurijatele suvest peale avameelselt südant puistanud).

Kuid niisuguste pommuudiste kõrval tiksub üldisem ängistus ja mure selle üle, kuidas tehnoloogiaettevõtted kontrollivad inimesteni jõudvat teavet. Tingimustes, kus suurfirmade salajased algoritmid aina enam määravad, kuidas me maailma näeme, on inimestel üha raskem langetada teadlikke valikuid, mida filosoofid on ajast aega pidanud vaba tahte põhiliseks väljenduseks.

Võimsad tehnoloogiafirmad, mille väärtus ületab nii mõnegi riigi SKT, taotlevad maksimaalset kasumit ega hooli märkimisväärselt ühiskondlikust heaolust. Ajastul, mil raha asemel on kõige suuremaks väärtuseks kerkinud tähelepanu, on igal nende otsusel kaugele ulatuvad tagajärjed.

Akadeemilise karjääri valinud kunagine Google’i insener James Williams väidab, et digitaalajastul on alanud äge võitlus inimeste tähelepanu nimel - kusjuures vähesed on sellest rohkem kasu lõiganud kui Trump, keda võib pidada interneti jaoks samasuguseks trumbiks, nagu oli Ronald Reagan televisioonile.

Samal ajal ei sõltu tehnoloogia mõju poliitikale kuigi palju režiimi tüübist. Tehnoloogia ähmastab käepäraselt erinevused avatud ja suletud ühiskondade, planeeritud ja vaba majanduse vahel, nii et lõpuks ongi kumbkil võimatu ehedal kujul edasi püsida.

Kui Edward Snowden paljastas USA riikliku julgeoleku agentuuri tohutu seireprogrammi, sai selgeks, et mitte ainult Hiina ei soovi iga hinna eest kõike teada. Lausa vastupidi: see iha seisab USA riikliku julgeoleku idee keskmes.

Hiinas liiguvad asjad vastupidises suunas. Vaieldamatult avaldab Hiina valitsus suurematele tehnoloogiaettevõtetele survet, et need annaksid talle vahetu võimaluse mõjutada ettevõtete otsustusprotsessi - ja mõistagi ka vahetu ligipääsu oma andmetele. Samal ajal on aga internet asunud muutma Hiina poliitika ja majanduse olemust, sundides seda rohkem vastu tulema tarbijate vajadustele.

Nii selgitas üks sõber, kes töötab otsingumootori Baidu heaks, kuidas nad püüavad täiustada tsensuuri ja tarbijate suhteid, proovides läbi viisid, kuidas inimesed kannataksid võimalikult hästi välja tsensuuri. Tehnoloogiahiiglase Alibaba juht Jack Ma usub, et Hiina saab suurandmete varal perfektselt paika panna riikliku sekkumise meetodid, mis lubaksid ette rebida vabaturumajandusega riikidest. Ma usub, et järgmistel aastakümnetel “plaanimajandus aina kasvab”.

Digitaalajastul ei peitu suurim oht mitte selles, et tehnoloogia seaks vabad ja autokraatlikud ühiskonnad üha teravamalt sõjajalale. Nii Orwelli kui ka Huxley kõige koledamad kartused saavad teoks mõlemat laadi süsteemis, tekitades sootuks teist laadi düstoopia. Kui paljud kodanike sügavaimad ihad on rahuldatud, tekib neis väljendus- ja tegutsemisvabaduse illusioon. Tegelikult määravad aga nende elu, tarbitava teabe ja langetatavad valikud kindlaks algoritmid ja platvormid, mida kontrollib äri- või valitsuseliit, kes ei vastuta enam kellegi ees.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org