Vahur Kersna

FOTO: Erlend Štaub

Vaid pealkirjade lugemise ajastul võib sõnatätoveeringutest lahtisaamine osutada raskeks kui mitte võimatuks ülesandeks, kirjutab ajakirjanik Vahur Kersna.

Kui skandaalidest otsida midagi kasulikku, siis upitades mingid teemad rambivalgusesse, aktiveerivad need inimesi arutlema. Skandaalid oma parimas ei täida mitte ainult meelelahutuslikku funktsiooni, vaid löövad välkudes ja müristades mõnes valdkonnas õhu ka puhtamaks. Ja on juba meie meisterlikkuse küsimus, kas suudame tõusnud tormid oma argielu jahu jahvatavate tuulikute labadesse püüda.

Inspireerituna nädalatagusest Tiina Kangro pauguga sissesõidust kolleeg Hardi Volmerile, küsime täna: kas see põmakas viib meie mõtted kõrgesti haritud daami ehmatavalt julmast sõnakasutusest ka kaugemale?

Siililegi selge, et Volmer pole mingi poliitik. Hardi on kunstnik suure K-ga, karikaturist ja teatrikujundaja, 12 vaimuka animafilmi, viie mängufilmi («Elavad pildid» oli ju hüper-super!) ja kolme telesarja (sh 12 aastat ekraanil vastu pidanud «Pehmete ja karvaste») režissöör. Ainuüksi 31 aastat tegutsenud ning murranguaegse põlvkonna eluhoiakuid defineerinud Singer Vingeri frontman’i ja laululooja karjäärist piisaks, et kirjutada Volmeri nimi kuldsete tähtedega Eesti kultuurilukku.

Tituleerida sellist venda «vaimseks värdjaks» põhjusel, et mees ei veeda riigileiba nosides nädalavahetusi ja hiliseid õhtutunde seaduseelnõusid lugedes, on paljude arvates pehmelt öeldes ülekohtune. Äkki on Volmeril lihtsalt normaalne pereelu?

Ja kui paljud arvukatest läbi aegade riigikokku valitud loomeinimestest on enne peast poliitikuks ümber kasvanud?

Kas võisid Volmeri 820 valijat olla sedavõrd naiivsed, et uskusid meest hakkavat Toompeal tõesti tegema nn suurt poliitikat? Palun vabandust, ma ei usu. Tõenäoliselt lootsid nad sedelit kasti lastes, et Hardi kogub inspiratsiooni, kogemusi ja muljeid, valamaks need ühel päeval meie kõigi rõõmuks uude filmi, muusikapalasse või telesarja.

Muuseas, kas oskab keegi seletada, miks «Pehmeid ja karvaseid» pole praegu eetris? Kalli/Kiileri/Volmeri käsitluse järele karjuvatest teemadest on Eesti õhk ju sedavõrd paks, et lõika või noaga!

Kes saab märgi külge?

Olen rääkinud teadjate inimestega, kes väidavad (enamasti isiklikele kogemustele toetudes), et läbi aegade on riigikogus konstantse kolmandiku moodustanud seltskond, kes veedab oma rahvaesindaja-aastad osana parlamendisaali mööblist. Ilma väliselt nähtavate südametunnistuse piinadeta.

Teine kolmandik koosneb kroonilise tähelepanupuuduse käes vaevlevatest elukutselistest klounidest ja, kuidas seda nüüd viisakalt öelda – oma mitte just silmapaistvat arukust aktiivse vehklemisega kompenseerida üritavatest tüüpidest.

Viimasesse kolmandikku paigutuvad tõsised töömesilased, südame ja südametunnistusega professionaalid. Riigikogu võikski olla 30-liikmeline, aga paraku pole meil neid õigeid mehi-naisi sinna kuidagi võimalik välja filtreerida. Parlament on läbilõige ühiskonnast ja viimane ei koosne teadupärast mitte ainult tarkadest, ausatest, töökatest ning väärikatest kodanikest.

Olen mõelnud, kellele sellest Kangro-Volmeri loost nüüd tegelikult märk külge jääb: kas laskjale või märklauale? Keda hakkavad pealiskaudsed meediatarbijad seostama väljendiga «vaimne värdjas»? Ansipile kleebiti aegade lõpuni pähe fooliummüts, aga kes mäletab, millest ta sellest rääkides tegelikult ka rääkis?

Praegu ei suuda seda tõenäoliselt meenutada needki, kes tookord teadsid. Ülekohtuse templilataka otsaette saamine tundub praegusaja avalikus ruumis olevat pigem juhuslik komistamine kui väljateenitud karistus. «Valge kampsun», «mustad kilekotid» jne –sellistest sõnatätoveeringutest lahtisaamine võib osutada tõeliseks keberniidiks.

Nii nagu antiikteatris olid maskid, mis aitasid laval tuiavaid tegelasi määratleda, nii vajame ka tänapäevases meedia-show’s lihtsaid ja selgelt mõistetavaid märke, mis paraku ei pruugi kajastada tegelaskujust täit tõde. Seetõttu eksisteerib võimalus, et Volmerile võib avameelsushetk Õhtulehes kalliks maksma minna.

Tammsaare Twitterisse?

Postimehe online-portaale, kuhu päevas toodetakse ligi 600 artiklit, külastab iga päev keskmiselt veerand miljonit lugejat, tehes seejuures neli miljonit klikki. Elame pealkirjade ajastul. Elame ajal, kus järjest rohkemad inimesed teavad järjest rohkematest asjadest järjest vähem. Ehk siis peaaegu kõigest mitte midagi.

Infot, tihtilugu sinu eluks absoluutselt mittevajalikku kräppi tulvab ustest ja akendest. Kõike ei jõua läbi seedida ka parima tahtmisega. Kuid pealkirju me armastame. Maailma asjadega suurtes piirides kursis olemine annab kindlustunde, et me püsime sellel järjest kiiremini pöörleval planeedil ikkagi sadulas.

Lugesin just Urmas Oti lausetest kokku pandud raamatut «Puudutused ja jäljed». Ning mõtlesin, milleks ja kellele seda ilulemist küll vaja võiks olla. Üheksa aastat tagasi lahkunud teletähe hiidpaksude raamatute sisukate mõtiskluste kontekstidest välja rebitud read, mida esitletakse aforismide pähe, ei suuda paraku edasi anda päristekstide mõtet ja olemust. Tean seda, sest olen Oti pakse telliseid viimasel ajal temast tehtava saatega seoses lugenud. Korduvalt ja süvenemisega.

Ma armastan haikusid, vanasõnu ja aforisme. Aga kas on mõtet toppida Tammsaaret Twitterisse lootuses, et äkki loevad teda siis ka need, kes muidu 120 tähemärgist kaugemale süveneda ei viitsi, ei suuda, ei taha?

No ma ei tea.

--------------------

Autori abikaasa Liina Kersna on riigikogu liige.