Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tervitage kogu Eesti rahvast! Unustatud rahvakild Abhaasias

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Euroopa Liidu riigid, sh Eesti ei tunnista Abhaasia passi, sest ei tunnista Abhaasia riiki. | FOTO: Birgit Püve

Abhaasia eestlased ei saa midagi teha oma olukorra parandamiseks, aga Eesti riik saab, kuid ei julge või ei taha, kirjutab Jaanus Piirsalu ning pakub välja, kuidas Gruusia (ja Ukraina) terviklikkust kahtluse alla seadmata Abhaasia (ja Krimmi) elanikke aidata.

Nii kõlas Lilli-tädi ja Ake-tädi ühine palve. Nad on õed ning Sulevi küla kõige vahvamad memmed, kes võivad kogu päeva laulda ja nalja visata. Sulevi on Abhaasias viimane küla, kus eestlased on veel ülekaalus.

Lilli-tädi (Lilli Angelstok) saab peagi 88-aastaseks ja tema lõuapoolikust õde Ake-tädi (Agnessa Rõuk) 86-aastaseks. Nende ema rihtis mõlema sünni ühele ja samale kuupäevale, 27. detsembrile! Ma ei imestaks põrmugi, kui nad võtavad kätte ja tulevad kahe aasta pärast suurele laulupeole Tallinna. Veel kaheksa aastat tagasi käisid nad laulukaare all laulmas.

«Me ikka mõtleme, et teil kõigil hästi läheks!» ütles Lilli-tädi mulle teele kaasa, kui septembris Sulevist ära sõitsin.

Kui Eestis ka keegi nende peale mõtleks.

Abhaasia eestlaste peamisest probleemist – Eestisse pääsemisest – kirjutasin 1. novembri Postimehes loo «Oleks Eesti meile lähemal…». Loos pakkusid Abhaasia eestlased, kellest rõhuval enamikul pole Eesti passi, ise oma probleemile välja kaks võimalikku lahendust. Esimene on, et Eesti riik võiks anda neile pikaajalise viisa, ning viisa võiks saada eelneva kokkuleppe järgi Eesti konsulaadist Moskvast, et seda ei peaks ajama Krasnodaris asuva viisakeskuse kaudu, mis on kallis ja aeganõudev. Teiseks pakkusid nad, et Eesti riik teeks neile erandi ja annaks soovijatele ajutise elamisloa ilma kohustuseta elada pool aastast ajaloolisel kodumaal. See variant võimaldaks neil üldse ilma viisata Eestis käia.

On muidugi veel üks variant – ideaalne selline –, kui Abhaasia eestlased saaksid sünnijärgse Eesti kodakondsuse, milleks neist paljudel peaks olema õigus selle tõttu, et nende vanemad, vana- ja vanavanavanemad said sellise võimaluse 1920. aasta Tartu rahulepinguga, nagu paljud teisedki eesti väljarändajate pered endise Vene keisririigi aladel. Sellele sõdib politsei- ja piirivalveamet kahjuks kõigiti vastu. Kellele veel anda kodakondsus, kui mitte etnilistele eestlastele?

Lootust on, et kohus ning optantide juhtumitega tegelevate advokaatide viimased leiud arhiividest panevad lõpuks siiski õigluse maksma, kuid kindel ei ole miski – Eesti võimude poliitilise vastuseisu või huvipuuduse tõttu. Kuna tegemist on pooleliolevate kohtuvaidlustega, milles Abhaasia eestlasi minu teada kohtuvaidluse pooltena üldse ei osalegi, ma seda teemat rohkem ei puuduta.

Aga Eesti riigil on õigus ka ilma mingi kohtuvaidluseta aidata kaasmaalasi, kes pole Eesti kodanikud. See on meie moraalne kohustus sel lihtsal põhjusel, et eestlasi pole maailmas just üleliia palju. Eesti on ainus riik maamunal, kellele eestlaste saatus üldse korda võiks minna.

Eesti saatkond Moskvas teatas vastuseks Postimehe 1. novembri artiklile, et nad soovitavad kõigil Abhaasia eestlastel pöörduda otse saatkonna poole. On inimesi, kes seda teevadki. «Ühe näitena on võimalik tuua igal aastal Moskva saatkonda külastavaid Abhaasia eestlaste lapsi, kes taotlevad viisat Eestisse suvekooli minekuks. Selline viisa väljastatakse tasuta, võimalusel kõigest ühe päevaga,» teatas Eesti välisministeeriumi pressiesindaja.

Eesti välisministeerium ei näe probleemi selleski, et anda Abhaasia eestlastele pikaajaline, viis aastat kehtiv viisa.

On vaid üks suur takistus, millest kuidagi üle ei saa.

Musta mere ääres elavate eestlaste kõikide probleemide peapõhjus on selles, et Eesti ei tunnusta Abhaasiat iseseisva riigina, vaid osana Gruusiast, mis aga ei kontrolli ega valitse Abhaasiat juba 24 aastat. See tähendab muu hulgas seda, et Eesti ei tunnusta ka Abhaasias elavate eestlaste Abhaasias välja antud dokumente.

Abhaasia passiga pole võimalik sõita ülepea väljapoole Venemaad. Nii on Abhaasia elanikud, sealhulgas eestlased, võtnud endale Venemaa välispassi, mida Moskva on seal kõigile lahkelt pakkunud. Venemaa välispass on rõhuvale osale sealsetest eestlastest ainuke dokument, millega nad saaksid Eestisse sõita. Muid dokumente neil lihtsalt pole. Sealsed eestlased ei saa minna Gruusiasse dokumente taotlema, sest see on ühemõtteliselt ohtlik. Lisaks poleks Gruusia dokumentidega kuidagi võimalik Abhaasias elada ega hakkama saada.

Niisiis pole Abhaasia eestlastel Vene passile alternatiivi. Näiteks Salme ja Sulevi eestlastel, kes elavad Vene-Abhaasia piiril, võimaldab Vene pass käia kasvõi iga päev Vene poole peal odavamat toitu ostmas. Sinna käiakse müümas kõiki aia- ja põllusaadusi, sest Abhaasias pole seda kraami lihtsalt kellelegi müüa: kõigil on oma aed ja põld. Vene pass võimaldab üldse kuidagi hakkama saada.

Konks on selles, et nagu terve Euroopa Liit, ei tunnusta Eestigi Abhaasias välja antud Venemaa passe (põhjendusega, et Gruusia pole andnud nõusolekut Abhaasias Venemaa esindust avada) ning seega ei saa anda sellise passi omanikule pikaajalist Eesti viisat. Sama probleem on muide Krimmi eestlastel, sest Eesti koos Euroopa Liiduga ei tunnusta seal alates 2014. aastast välja antud Vene passe.

Abhaasia eestlastele võiks muidugi veel soovitada hankida endale Venemaal välja antud Venemaa välispass, mida Eesti riik tunnustab, aga see eeldaks fiktiivset sissekirjutust Venemaal ehk seaduse rikkumist. Eesti ei hakka ju ometi Abhaasia eestlasi kutsuma üles rikkuma võõra riigi seadusi.

Viletsa olukorra parima lahendusena on Eesti välisministeerium suutnud välja mõelda variandi, et teatud juhtudel (humanitaarkaalutlustel, riiklikest huvidest või rahvusvahelistest kohustustest tulenevalt) pannakse Abhaasias välja antud Venemaa välispassi viisa eraldi vahelehena. Selline viisa kehtib Schengeni reeglite järgi ainult Eestis viibimiseks ning on ühekordne. Nii näiteks pöördus 9. novembril Eesti saatkonda Moskvas Vene välispassiga oma vana ema vaatama sõita soovinud Abhaasia eestlanna, kellele tehti ühe päevaga tasuta just selline ühekordne vahelehel viisa.

Lisaks on Eesti tunnustanud Gruusia poolt spetsiaalselt Abhaasias ja Lõuna-Osseetias elavatele inimestele väljastatavat reisidokumenti Neutral Travel Document.

Tore on, aga Abhaasia eestlaste olukorda see kergemaks ei tee. Ma ei tea ühtegi Abhaasia eestlast, kellel oleks Gruusia neutraalne reisidokument. Mis muidugi ei välista, et kellelgi see on, aga kindlasti on need üksikud, sest Gruusiasse pole Abhaasia elanikele ohutu minna.

Välisministeeriumi väitel ei saa nemad rohkem midagi teha, sest piiri seab ette Euroopa Liidu Abhaasia-poliitika. (Abhaasia eestlased muide kiidavad väga Eesti kunagisi konsuleid Moskvas Kerli Veskit ja Erik Siigurit ning praegust konsulit Signe Matteust abi eest, mis nende võimuses.)

Samamoodi ei saa ametnikud Eestis teha oma äranägemise järgi erandeid Abhaasia eestlastele ajutiste elamislubade jagamisel. Selle asja lahendamine on puhtalt poliitilise tahte küsimus. Seni aga pole Eestis paistnud vähimatki poliitilist tahet Abhaasia eestlasi aidata. Isegi neid mõista ei soovita.

Kõige küünilisemad tunduvad pidevad soovitused Abhaasia eestlastele võtta endale Gruusia pass (millega saab sellest kevadest viisavabalt Euroopa Liitu) ja muud dokumendid ning probleem olevatki lahendatud. Päriselus tähendab selle soovituse järgimine eestlastele Abhaasias suuri probleeme, sealhulgas kodust ilma jäämist. Turvalises Eestis ei taheta seda millegipärast üldse mõista. Sisuliselt soovitavad poliitikud ja ametnikud: tehke oma elu kõigepealt võimatult keeruliseks, siis me aitame! Üllatavalt kiiresti, 25 aastaga on Eestis kadunud igasugune empaatia idapiiri taga elavate eestlaste ja nende igapäevaelu vastu.

Näiteks siseministeeriumi ametlik seisukoht on, et Abhaasia elanikele elamisloa või viisa andmist ei takista seadus, vaid keeruline välispoliitiline olukord.

Abhaasia eestlased on selle keerulise välispoliitilise olukorra pantvangid olnud juba ligi 25 aastat. Kas tõesti keegi usub, et selle aja jooksul pole olnud võimalik leida nende probleemile lahendust, mis ühest küljest aitaks sealseid eestlasi ning teisest küljest ei seaks kahtluse alla Gruusia terviklikkust. See on ju mõnitus Eesti poliitikute ja ametnike mõtlemis- ja laveerimisoskusele! Ilmselt on viide keerulisele välispoliitilisele olukorrale lihtsalt eufemism selle kohta, et keegi ei viitsi Abhaasia eestlaste probleemiga tegeleda, sest riik ei pea seda oluliseks.

Osa Eesti ametnike arrogantsus Abhaasia eestlaste vastu on läinud isegi nii kaugele, et aasta tagasi keeldusid nad Eestisse ema juurde lubamast Abhaasias sündinud noort eestlast, põhjendusega, et tema ainukesed isikut tõendavad dokumendid olid Abhaasia sünnitunnistus ja pass. Eesti riik neid dokumente ei tunnusta, aga Eesti ametnikud keeldusid välja pakkumast ka toimivat lahendust. Ametnikke ei huvitanud mitte üks põrm, et tegemist oli Eesti kodaniku ja sünnijärgse Eesti kodaniku lapsega. Alles õiguskantsleri sekkumise järel leiti lahendus ja laps pääses pärast seitset kuud lahusolekut Eestisse ema juurde.

Eesti avalikkus võiks aru saada, et Abhaasia eestlased ei saa oma olukorra parandamiseks ise mitte midagi teha, seadmata ohtu oma julgeolekut, aga Eesti riik saab nende olukorda parandada. Kui vaid oleks poliitiline tahe.

Abhaasia eestlasi ei ole palju, jutt käib 250–300 inimesest, kellest enamik räägib eesti keelt. Tegemist on põhimõttelise valikuga: kas Eesti riik peaks aitama etnilisi eestlasi või mitte.

Peituda keerulise välispoliitilise olukorra taha juba ligi 25 aastat stiilis «me ei saa ju midagi teha, me oleme ju nii väikesed» on muidugi väga mugav, aga ka väga alandlik suhtumine. Kui samamoodi oleksid 1992. aasta sügisel asja suhtunud Tiit Vähi ja Mart Laari valitsus ja ametnikud, oleksid sajad eestlased jäänud Abhaasias sõja kätte.

Eesti põhiseadus ütleb selgelt: «Igal eestlasel on õigus asuda Eestisse.» Praegusel juhul on Abhaasia eestlastel aga ilmselgeid raskusi isegi korraks Eestisse tulemisega.

Edasimõtlemiseks pakun lahenduse, mida võiks kasutada ka Krimmi eestlaste puhul, keda on tunduvalt rohkem (hinnanguliselt kuni paar tuhat, kuid nende keeleoskus on halvem) ning kellel on põhimõtteliselt samasugused probleemid.

Maailmas on päris palju riike, kus on käibel mõiste «kaasmaalased», kelle kohta on olemas eraldi seadused. Eesti võiks samuti mõelda oma kaasmaalaste seaduse peale, mis annaks neile teatud erandiõigused, näiteks ajutise elamisloa saamisel. Selle aluseks võiks olla kaasmaalase tunnistus või mingi muu dokument, mis antakse välismaal elavale etnilisele eestlasele selleks, et ta saaks lihtsamalt külastada ajaloolist kodumaad ning taotleda Eestis teatud liiki dokumente. Sellisel juhul poleks vaja viisaga üldse jamada ning pääseks üle Euroopa Liidu piirangutest Abhaasia suhtes.

Seadus oleks selgelt suunatud idaeestlastele, sest läänes elavatel etnilistel eestlastel pole nagunii mingit probleemi Eestisse sõita. Tegelikult pole probleeme ka enamikul idaeestlastel, sest neil on Eesti silmis legaalne pass, kuhu saab tembeldada pikaajalise viisa. Eelkõige olekski seadus suunatud kõigi nende etniliste eestlaste olukorra parandamiseks, kes elavad endise NSV Liidu alal tekkinud tunnustamata piirkondades nagu Abhaasia ja Krimm.

Muidugi on keeruline defineerida Eesti kaasmaalast või etnilist eestlast, aga olen kindel, et see on lahendatav.

Lisaks arvan, et just Eesti võiks olla see, kes algataks teatud muudatused Euroopa Liidu poliitikas Abhaasia suhtes, mis ühtlasi aitaks leevendada sealsete eestlaste olukorda.

Euroopa Liidus initsiatiivi näitamise kasuks räägib mitu asja: meil on Abhaasias olulised huvid (kaasmaalased), arvestades meie ülimalt sõbralikke suhteid Gruusiaga, oleks meil järelikult võimalik neid teatud asjades mõjutada ning anda sõbralikku nõu (või ei ole meil need suhted ikkagi nii erilised, nagu meie riigijuhid armastavad toonitada?), ning meil on Abhaasia teemal Euroopa Liidus väga arvestatav ekspertnõu: Eesti diplomaat Toivo Klaar on Euroopa Liidu eriesindaja Lõuna-Kaukaasias, mis hõlmab ka Abhaasiat, ning meie teine diplomaat Kaupo Känd töötas aastatel 2006–2011 tollase ELi eriesindaja Peter Semneby nõunikuna ning on praegu OSCE kaudu endiselt Abhaasia teemaga seotud.

Pole usutav, et Eesti võiks algatada Abhaasia tunnustamise, kuid seda pole vajagi. Tunnustamiseks peab esimese sammu tegema kindlasti Gruusia. Kuid Eesti võiks algatada Euroopa Liidus diskussiooni teemal, kas ei võiks muuta humanitaarpoliitikat Abhaasia suhtes. See oleks väga tähtis samm Abhaasia elanike (ka eestlaste) inimõiguste tagamisel kasvõi reisimise seisukohast.

Miks ei võiks Euroopa Liit Eesti algatusel tunnustada humanitaarkaalutlustel Abhaasia passi reisidokumendina, nii et see ei tähendaks Abhaasia tunnustamist? Näiteks Taiwani passi tunnistavad reisidokumendina paljud riigid, kes ei tunnusta Taiwani iseseisva riigina.

Euroopa Liit räägib palju humanitaarpoliitikast Lähis-Ida ja Aafrika konfliktides. Miks ei võiks Eesti osutada, et samu humanitaarpoliitika põhimõtteid võiks kasutada ka geograafilises Euroopas? See ei rikuks ju kuidagi Gruusia territoriaalse terviklikkuse toetamise põhimõtet, sest humanitaarse läbikäimise võlu ongi selles, et see ei eelda riiklikku tunnustamist. Peter Semneby pakkus juba aastaid tagasi välja idee Euroopa Liidu suhtlusest Abhaasiaga ilma poliitilise tunnustamiseta – «mittetunnustatud suhtlemise». Inimlik idee.

Eesti võiks ka kultuurilises mõttes Abhaasia eestlastele rohkem tähelepanu pöörata. Tõenäoliselt on tegemist ju ühe ilusama ja parema kliimaga paigaga, kus elab eestlasi.

Poliitilistel põhjustel pole Eestil Abhaasiaga praegu ametlikku läbikäimist, aga miks ei võiks mitteametnikult (mõne MTÜ kaudu või hoopis eraviisiliselt) viia Salme ja/või Sulevi külla kultuuriüritusi: kammerlikest etendustest ja kontsertidest kuni töötubade ja keeleõpetuseni välja. See poleks midagi erakordset: Abhaasias tegutseb mitmeid Lääne-Euroopa riikide ning USA abi- ja koostööorganisatsioone.

Gruusias 2008. aastal vastu võetud okupeeritud alade seadus lubab Abhaasia (ja Lõuna-Osseetia) territooriumil korraldada kultuurilisi ja hariduslikke ettevõtmisi Gruusia teadmisel, mistõttu ei peaks Eesti ametnikud kartma sellistele asjadele mõelda.

Sulevi külas seisab hingematvalt ilusa vaatega koha peal päris tugevalt püsti eestlaste ehitatud kultuurimaja: see oleks vaja vaid seest korda seada ning sellest saaks teha püsiva Eesti mitteametliku kultuuri- või turismikeskuse, mis aitaks üleval hoida eesti keelt ja hinge. Abhaasia eestlased ise (või Eestisse kolinud sealt pärit inimesed) võiks mõelda selle peale, et avada eesti turismitalu. Eestist oleks ilmselt huvilisi küll, ning mitte ainult Eestist.

Eesti eraisikud või MTÜd võiksid mõelda Salme kooli toetamisele. Selle 137 õpilasest kümnendik on eestlased. Salme küla sajandaks sünnipäevaks ning eestlastest asutajate mälestuseks 1984. aastal ehitatud kool on päris kurvas seisus. Näiteks pole koolil isegi sööklat ja lapsed ei saa sooja toitu. Koolis pole internetti ega arvuteid. Ühtegi arvutit ei näinud ma ka endise Estonia küla koolimajas, mille vanema osa ehitasid rohkem kui sada aastat tagasi eestlased.

1972. aastal viibis oma Nõukogude Liidu visiidi ajal Salme külas Soome tollane president Urho Kaleva Kekkonen. Kalju Saaberi mälestuste põhjal sõi Kekkonen lõunat August ja Germilde Plado juures. Kekkonen kiitnud Pladode sulguni juustu ja leiba ning proovinud kihkat (kohalik puskar). «Mälestuseks kinkis president pererahvale lillatoonilise kristallkausi. Kuulsale Soome kristallile pani pereisa vastu hinnalise Kaukaasia veinisarve. President istutas nimelise palmipuu ja kutsus Pladosid endale isiklikult külla,» kirjutas Saaber oma mälestusteraamatus «Kaimude raamat».

Ilus oleks elada ajani, kui Salmesse August Plado poja Jaani majja jõuaks ükskord külla ka iseseisva Eesti president, kellele erinevalt Kekkonenist saaksid Pladod ka päriselt hiljem vastuvisiidi teha. Jaan Plado on alles 52-aastane.

Samal teemal

  • «Linda küla viimane eestlane – vanatädi Linda», PM 11.10
  • «Abhaasia eesti noored unistavad Eestis õppimisest», PM 18.10
  • «Oleks Eesti meile lähemal…», PM 1.11
  • «Eestlased Musta mere ääres» PM Arter 11.11
Tagasi üles