Tarmo Pikner

FOTO: Erik Prozes

Istusin diivanil televiisori ees ja jälgisin saadet. Tundsin, kuidas ebamugavus hakkas võimust võtma ja arvestades hiljuti selgunud teadmisega - ahistamise põhiliseks tunnuseks on ebamugavus - oli ilmselge, et mind ahistati.

Hüüatasin: «Mii tuuu,» kargasin püsti, istusin arvuti taha, toksisin sinna #MeToo ja mis ma nägin…Jürgen Ligil oli tuline õigus, kui ta hiljuti avastas, et maailm on hulluks läinud (tõsi, Ligi avastus oli teisest valdkonnast).

Ah, et mis saadet ma telekast vaatasin – noh, see oli selline visuaal, kus hulk peaaegu paljaid naisterahvaid väänles kummalistes poosides, sealjuures olid nende paljastatud kehaosad paremaks eksponeerimiseks pruuniks võõbatud (nagu inimesed lõunamaa-kuninga riikides). Pealkirjaks saatele oli midagi bikiinifitnessi taolist.

Teadagi, ahistamise liike on erinevaid – vaimseid, füüsilisi, virtuaalseid…ja pikapeale hakkab ilmuma ka ahistamise definitsioone. Näiteks Inglismaa uuringuagentuuri YouGov kohaselt on seksuaalse ahistamise vormideks: naise seelikualuse pildistamine, naise krabamine, mehe poolt naisele seksinaljade rääkimine (vastupidi mitte), mehe poolt naise rindade vaatamine (arvan, et siia peaks kuuluma ka see, kui lesbi vaatab biseksuaalse naise rindu ja viimane tunneb end ebamugavalt). Meie võiksime nimestikku täiendada – kleidi all kobamine külmkappide vahel.

Üha uued juhtumid

YouGov uuringutulemustest saab teha erinevaid järeldusi: kui meeste seksinaljade rääkimise all on kannatanud 17 protsenti taanlannadest, siis Suurbritannias on see 69 protsenti (teate küll: kuulsad head inglise naljad!). Prantsusmaal on mehed vaadanud naiste rindasid aga kaks korda rohkem kui Taani mehed. Ja üleüldse on seksuaalse ahistamise all kannatanud 81 protsenti rootslannadest.

Milleni võib viia seksinaljade rääkimine, selleks astume sammukese edasi vägistamise statistikasse. ÜRO uimasti- ja krimiagentuuri andmetel pandi Rootsis 2014. aastal toime 6620 vägistamist, millega ollakse maailmas Lesotho järel teisel kohal. Ühed arvavad, et suur vägistamiste arv on seotud massilise immigratsiooniga (selle kuldajastul 1975. aastast alates on vägistamiste arv suurenenud 16 korda). Teised jällegi arvavad, et see on tingitud väga ekstreemsest vägistamise definitsioonist (internetifoorumit lugedes jäi mulje, et kui rootslane oma kodus puudutab oma naise keha ja see ütleb ei, siis võib kirja minna vägistamiskatse). Kahtlustan, et meie populaarse sketšisaate «Heeringas Veenuse õlal» näitlejad istuksid Rootsi kuningriigis rootsi kardinate taga.

Ebamugavuse tekitamine on aegumatu, nagu iga inimsusevastane tegevus. Netflixi «Kaardimaja» on seni olnud päris vaadatav ameeriklaste teleseriaal, kuid nüüd - kui ekraanile peaks ilmuma president Underwood, kostab telekast piiks. Underwoodi kehastava näitleja Kevin Spacey üks ahistamisjuhtum ulatub aastasse 1986. Filmiajalugu tuleb hakata ümber kirjutama, sest Hollywoodi näitlejate maailmas toimunud ahistamisjuhtumeil ei tundu lõppu tulevat.

Tõsi ta on, mida päev edasi, seda ilmsemaks saab, et kõik naised on saanud mingil moel ahistatud (tänase seisuga Euroopas iga teine) ja kõik mehed on ahistajad (rahvasuu teab ammu: kõik mehed on sead!). Peagi jõuame algallikateni ja sündsusetu Aadam tiritakse kohtu ette Eeva vägistamise pärast. Alguse saab piiblite põletamine ning kaobki järjekordne tsivilisatsioon ajaloo hämarustesse.

Musklimehed kapotile!

Kas poleks aeg, et ka bioloogid ja antropoloogid hakkaksid ebamugaval ebamugavuse teemal sõna võtma, mitte jätta teema lahkamine vaid inim-nais-õiguslastele ja sõna-isiku-tegevusvabaduse äärmuslastele.

Huvitav oleks teada, kui mitu sammu on emake loodus ette andnud, luues kõikvõimalike riugastega eeldusi seksuaalse ahistamise kui sellise avaldumiseks.

Või on soovimatute sündmuste katalüsaatoriks kujunenud hoopiski teatud staadiumis ühiskonnad. Äkki annaks välja joonistada huvitavaid seoseid teljel: põhja- ja läänemaade steriilsed vananevad ühiskonnad – sellest johtuv töökäte immigratsioon ja laste adoptsioon - poliitkorrektsus – võrdõiguslus – ahistamissklandaalid ja -maaniad.

Alustaks ehk lihtsamatest asjadest – reklaamigurud võiksid ebamugavuse tasakaalustamiseks uhkete autode reklaamidel kapottidele istutada napilt riietatud musklites mehi, kes iseloomustaksid jõumasinaid rohkem kui nääpsukesed neiukesed.

PS. »Koduülesandeks on seekord küsimus – miks küll kõige rohkem ahistamissüüdistusi tuleb Ameerikast, eriti Hollywoodi kandist?