Pildil TÜ sotsiaalteadlane Margit Keller.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Tulevik koosneb argielust. Suurte visioonide kõrvale vajame mõtestatud kujutlusi sellest, kuidas võiksid me kodud, tänavad ja poed hakata välja nägema ning toimima aastakümnete pärast, ning mõtiskleda, mida saab praegu teha selleks, et arenguid soovitud suunas nihutada.

Missugune on elustiil ja -keskkond aastal 2050 või 2060: kauplused, köögid, koridorid, tänavad ja lastehoiud? Võime ette kujutada mitmesuguseid utoopilisi ja düstoopilisi stsenaariume. Eestis pole ma väga kohanud detailseid mõtestusi, mis aitaks paremini küsida, mida teeme praegu sellist, mis lükkab ühte- või teistmoodi tuleviku suunas. Pean silmas just argielu tasandit, mitte suuresõnalist majandus- ja poliitretoorikat heaolust või ringmajandusest ega ka mitte statistilisi mudeleid. Neis taandub tarbija ja kodaniku igapäevaelu abstraktsuse või karikatuursuse loori taha. Valdavaks kipub muutuma arusaam ratsionaalsest tarbijast, kes üksnes vabade valikutega saab oma käitumise õigemale rajale suunata või rahakotiga hääletades tootjad eetilisemaks ja rohelisemaks veenda.

Ühelt poolt deterministlik pilt suurtest süsteemidest ja tehnoloogiatest (nt taastuvenergia), mis ressursiprobleeme lahendavad, kusjuures tarbija võib rahuliku südamega võtta koha sisse tagaistmel, ning teiselt poolt piiritu usk voluntarismi ehk üksikisiku tahtega muudetavasse maailma – need on kaks äärmusnägemust. Nii võib keerukas, mitmemõjuline argielu sibru-säbru kaduma minna.

Saatan peitub aga detailides ja oluline on sotsiaalne tasand ehk igapäevaelu võrgustik, kus põimuvad suhted, väärtused, kogemused, materiaalsed tooted ning keskkonnad, ja üha enam ka andmed ja algoritmid. Teisisõnu äärelinna elamurajoonid, koolid, perekonnad, Facebooki kogukonnad, kontorihooned, (elektri)autod ja (öko)aiad.

Natuke on teemat kombitud 2015. aasta arvamusfestivali arutelus tuleviku Eestist, kuid avalikust tekstist leiab peamiselt ikka muret rändekriisi, tööjõu vähesuse või eesti kultuuri kestlikkuse teemal. Suured, valusad ja vajalikud teemad, kuid vaid nendele keskendumisest jääb väheks, et oma tulevikust sotti saada ja seda natukenegi ise kujundada. Argielu ettekujutamine aitab esile manada mõeldamatut, ehk seda, mis ei ole praegu normaalsus, kuid võib selleks saada.

Üks meetod, mis sellise üksiasjalikkuse mahamärkimisega tegeleb, on nn back-casting. Termin, millele otsest head eestikeelset vastet (veel) ei leidu. Seda on tõlgitud kui tuletavate tulevikustsenaariumide loomist vastandina ennustavatele (forecasting). Nt Soome mõttekoda Demos Helsinki rakendab võtet oma koosloomeprojektides, kuhu kutsutakse ühte töötuppa mitmesuguste erialade esindajaid: äriinimesi, arste, kultuuritegelasi, teadlasi, kogukonnajuhte ja ka nn tavainimesi, kes võibolla rangelt võttes arvamusliidriks ei kvalifitseeru.

Back-casting'u raames võetakse silme ette hetk aastakümnete pärast ning siis soovitav seisund. Küll aga ei tehta seda mitte heietuse-unistuse vormis, vaid korralikule back-castingu’le eelneb uuring, kus eritletakse asjatundjate abiga trende, tegureid ja nähtusi, mis tulevikuhetke mõjutada võivad. Näiteks globaalne tuleviku-uuringute firma Kantar Futures toob esile kolme sorti piiranguid, mis igasugust argielu arengu kujutlemist raamistab ja «mõistusele kutsub».

Esiteks Maa taluvuspiiride ületamine. Stockholmi ülikooli teadlased määratlesid 2009. aastal üheksa nn planetaarset piiri, millest tuntumad on kliimamuutus ja loodusliku mitmekesisuse kadu. Viimase puhul oleme oma lääneliku elustiiliga juba n-ö punasesse jõudnud.

Teine piirang, mis kummitab 2008 alanud finantskriisist alates, on maailmamajanduse kasvu aeglustumine. Olulist rolli mängib see, et tootlikkus ei suurene enam endises tempos. Pooleprotsendise aastase kasvu pärast (võrdluseks heade aegade kolm protsenti) muretsetakse näiteks USAs teravalt. 20. sajandi «no limits» ehk piirideta tarbimisühiskonna aeg hakkab läbi saama. Õhus on ammendumise hõngu mitmes mõttes.

Kolmas suur piirang, millest ka Eesti ühiskonnateadlased on isikliku ja sotsiaalse aja kiirenemise ja tihenemise võtmes rääkinud, on meie kognitiivne võimekus võtta vastu infot ning oma aega tõhusalt kasutada. Teabe ja tehnoloogia ülekülluse olukorras on vähemalt osa elanikkonnast vaimse ülekoormuse piiril. Rööptegutsemine ehk ühes ajaühikus üha enamate asjade suutmine näib olevat tänapäeva tubli ja eduka inimese nõue ja saavutuste võti. Kui kauaks, kust algab stress, ülekoormus ja haigused?

Nendes raamides mõtlemine paneb paika piirjooned. Kuid back-casting’u võttestiku võlu peitub selles, et arvestades eeltoodud piiranguid, joonistatakse maha soovitav ja siiski saavutatavana näiv tulevikuolukord. Demos Helsinki on koos partneritega koostanud elustiilide stsenaariume, mis saavad hakkama Maa taluvuspiirides. Seda eeldusel, et mahutumine on inimese kätes, et siin üldse saab midagi teha.

Kantar Futures räägib kolmanda tarbimisajastu saabumisest, kus inimesed tahavad endiselt suurelt elada, kuid vähe kaasas kanda. Suurt elu sümboliseerib suhete ja kogemuste rikkus ja rohkus, mitte materiaalne omandus. Need arutluskäigud võib lihtsustatult paigutada kahte üsna erinevasse, kuid siiski tuntavate ühisjoontega stsenaariumi.

Esiteks võime ette kujutada kokkupressitud, urbaanset elamise viisi, kus tehnoloogia läbib ja ümbritseb kõike. Inimesed reisivad vähe (sest nt lendamine on ülikallis), kuid nende kompaktsetesse linnadesse surutute jaoks korvab vähese reisimise virtuaalne tegelikkus.

Võidutseb planeerimine ja sihikindlus, näiteks toidu maitsest olulisemaks saab toiteväärtus. Kui inimesel on käes tohutu hulk reaalaja andmeid oma tervise, käitumise ning tarbitava kohta, võib eeldada, et tehakse n-ö teadlikke ja strateegilisi otsuseid oma eluraja kujundamiseks. Kuigi teisalt jääb kummitama sotsioloogi või psühholoogi skepsis üleratsionaliseeritud tarbija suhtes. Sellises elukoosluses otsustavad ärimudeli edu  säästva arengu ja ringmajanduse reeglitega kooskõla ning algoritmide abil tehtud turundus. Kui seda enam üldse turunduseks nimetada saab. Kaubad ringlevad, eratarbimine ei ole enam lõppterminal, kust edasi ootab toote haud, vaid on ümber mõtestatud omandijärgseks pidevate voogude ringideks. Pea miski ei hävine, vaid saab pidevalt uuesti ümber töötatud ja kasutusse võetud. See on kompaktne, tehnoloogiline ja nõudlik elu. Kas ka tehnoloogilises mõttes mitteprivaatne ja igal pool jälgitud elu, on iseküsimus.

Teine stsenaarium, mis kannab samasugust paiksuse pitserit, on mõnevõrra ehk inimnäolisem. See on samamoodi mitteprivaatne, sest pidevalt ollakse ja tegutsetakse naabritega koos. Suured linnad killunevad pigem linn-küladeks, mis on autonoomsed oma tootmises ja tarbimises. Endised autodest küllastunud tänavad on muudetud linnaaedadeks, kus kogukond oma toidu ise kasvatab. Mitmeid rutiinseid töid jagatakse – nt tehakse üheskoos kogukonnaköögis süüa ning lapsed hoitakse kamba peale ära. Valdav ärivorm on kohalik gild, mille liikmetega veedetakse koos enamiku ajast, milles töö ja puhkus on sulandunud. Elu on väga sotsiaalne ja suhteintensiivne. Tõeline, kuid harv puhkus on eemaletõmbumine ja eneserefleksioon, kus teistega kokku ei puututa. Siingi võidutseb omandijärgsus ja jagamismajandus, mis sest, et see toimub kohalikes ahelates, mitte niivõrd anonüümsetes globaalsüsteemides ja on seetõttu enam inimese nägu.

Kuskil kummitab ka kolmas stsenaarium, mida europrojektide raportitest ei leia. «Mis siis, kui ei tule välja...» ehk meile tuntud tarbimisühiskonna heaolu täielik mõranemine tundmatuks uueks tegelikkuseks, kus kõrget elukvaliteeti saavad nautida vaid eliidi saarekesed ning robotite poolt töötuks tehtud massi tegelikkus on pidev külmunud kriis...

Eesti ühiskonnale, kus nõukogudejärgne, kaubadefitsiidist tulnu nälja rahuldamine on suhteliselt värske kogemus ning ühisköögi tähenduses romantika puudub, on seesugustes stsenaariumides tugev annus tunnet: ei, nii me küll ei taha. Alles see oli, kui tuli sunnitult kollektiviseeruda ja jagada. Majandusliku surutise kogemus on siinkandis pidev, sest pillavalt tarbida on saanud vähesed. Üksikisiku tarbimistase on vaid ca 70 protsenti ELi keskmisest. Samas on meil suur hulk traditsioonilise elulaadi elujõulisi ja täisväärtuslikke viise ja vorme, mida ajaloo keerdkäigud ja looduskeskkond ei ole lasknud välja surra: kasvõi seenelkäigud ja koduaiad ning autentne suhestumine loodusega.

Mis on Eesti argielu stsenaariumid, kuidas me saame ja tahame elada aastal 2050? Tulevik on kindlasti vähemalt osaliselt määramatu ning ennustamine tänamatu töö. Ka ei ole võimalik ühte elustiili peale suruda või ihaldusväärseks muuta kõigile. Iseloomustab ju praegust ühiskonda üha suurenev pudenemine erinevateks, kohati üsna suletud rühmadeks ehk kajakambriteks ja filtrimullideks, kus seistakse mingi ühe idee eest. Neid ühendab ühesugusus, mitte erinevuste ühisosa otsing. Sellised mullid ei pruugi olla konstruktiivsed kogukonnad, vaid pigem keerukate poliitarengute ja tehnoloogia koosmõjus sündinud klannid, millel on teravad küünarnukid ning kus võib olla lammutuskirge rohkem kui ehitustahet.

Ometi on kasulik ja inspireeriv tulevikku kujutleda. Just nimelt back-casting’u vormis ja eri pädevusega inimeste koosloomes. Nõnda, et hakatakse võimalikke tegusid ja täidetud tingimusi tagasi lugema tulevikust tänapäeva, mitte vastupidi. Kui tahta elu stsenaariumis A aastal 2050, mis peab olema paigas aastaks 2045, 2035 jne? Mis on täiesti vältimatud asjad, mis tuleb kindlaks ajaks ära teha? Sedapidi tuletamine on mõeldud vähendama lõppeesmärgi seisukohast väheolulistele arengutele keskendumist.

Tartu Ülikooli sotsiaalteadlastel on arenduses üks magistriõppekava, kus hakatakse muuhulgas selliste harjutustega tegelema, et ühiskondlike muutuste targema juhtimise viise tudengite ja väliste partneritega koosloomes leiutada. Argielu tuleviku ettekujutamine ning sellele teadusliku mõtestuse andmine on uus, juba Euroopa tasandil kuju võttev multidistsiplinaarne uurimissuund, mis tõotab kokku tuua näiteks sotsioloogid, antropoloogid, majandusteadlased, disainerid, juristid. Tulevik on igatahes põnev ning osaliselt kindlasti juba kohal.