Kolmas suur piirang, millest ka Eesti ühiskonnateadlased on isikliku ja sotsiaalse aja kiirenemise ja tihenemise võtmes rääkinud, on meie kognitiivne võimekus võtta vastu infot ning oma aega tõhusalt kasutada. Teabe ja tehnoloogia ülekülluse olukorras on vähemalt osa elanikkonnast vaimse ülekoormuse piiril. Rööptegutsemine ehk ühes ajaühikus üha enamate asjade suutmine näib olevat tänapäeva tubli ja eduka inimese nõue ja saavutuste võti. Kui kauaks, kust algab stress, ülekoormus ja haigused?
Nendes raamides mõtlemine paneb paika piirjooned. Kuid back-casting’u võttestiku võlu peitub selles, et arvestades eeltoodud piiranguid, joonistatakse maha soovitav ja siiski saavutatavana näiv tulevikuolukord. Demos Helsinki on koos partneritega koostanud elustiilide stsenaariume, mis saavad hakkama Maa taluvuspiirides. Seda eeldusel, et mahutumine on inimese kätes, et siin üldse saab midagi teha.
Kantar Futures räägib kolmanda tarbimisajastu saabumisest, kus inimesed tahavad endiselt suurelt elada, kuid vähe kaasas kanda. Suurt elu sümboliseerib suhete ja kogemuste rikkus ja rohkus, mitte materiaalne omandus. Need arutluskäigud võib lihtsustatult paigutada kahte üsna erinevasse, kuid siiski tuntavate ühisjoontega stsenaariumi.
Esiteks võime ette kujutada kokkupressitud, urbaanset elamise viisi, kus tehnoloogia läbib ja ümbritseb kõike. Inimesed reisivad vähe (sest nt lendamine on ülikallis), kuid nende kompaktsetesse linnadesse surutute jaoks korvab vähese reisimise virtuaalne tegelikkus.
Võidutseb planeerimine ja sihikindlus, näiteks toidu maitsest olulisemaks saab toiteväärtus. Kui inimesel on käes tohutu hulk reaalaja andmeid oma tervise, käitumise ning tarbitava kohta, võib eeldada, et tehakse n-ö teadlikke ja strateegilisi otsuseid oma eluraja kujundamiseks. Kuigi teisalt jääb kummitama sotsioloogi või psühholoogi skepsis üleratsionaliseeritud tarbija suhtes. Sellises elukoosluses otsustavad ärimudeli edu säästva arengu ja ringmajanduse reeglitega kooskõla ning algoritmide abil tehtud turundus. Kui seda enam üldse turunduseks nimetada saab. Kaubad ringlevad, eratarbimine ei ole enam lõppterminal, kust edasi ootab toote haud, vaid on ümber mõtestatud omandijärgseks pidevate voogude ringideks. Pea miski ei hävine, vaid saab pidevalt uuesti ümber töötatud ja kasutusse võetud. See on kompaktne, tehnoloogiline ja nõudlik elu. Kas ka tehnoloogilises mõttes mitteprivaatne ja igal pool jälgitud elu, on iseküsimus.