Artur Talvik: haldusreform on läbi, kas tõesti?

Artur Talvik. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Kas riigikohus ikka kaitses oma haldusreformi küsimustes tehtud otsustega põhiseaduslikke väärtusi? Tasakaalukas arutelu sel teemal tuleks kasuks, kirjutab Vabaerakonna esimees Artur Talvik.

Haldusreformile võib joone alla tõmmata. Nii entusiastlikult kõlas riigihalduse minister Jaak Aabi sõnum pärast kohalikke valimisi. Stenbocki majas võib ennast tõesti veenda, et piiride nihutamisega ongi reform mõnusalt lõpule viidud. Valijad väärivad aga paremat kui vaadet kodumaale läbi valitsuse roosade prillide.

Kogukondlik Eesti on õmblusteta Eesti, kui laenata võrdlust presidendilt. Kuidas aga tekitada meie-tunnet vallas, mis on ebaloogiliselt liidetud, kus sotsiaalteenus on kaugenenud, kohalik kool suletud ja kus elanike enamus tunneb end kui perifeerias? Valitsust see muidugi enam ei huvita, sest Excelis on juba märge «Tehtud!».

Vabaerakond on varem hoiatanud, et kui haldusreform piirdub piiride nihutamisega, vähendab see huvi nii kohaliku poliitika kui ka valimiste vastu. Vähenenud valimisinnukus üle Eesti kinnitab seda.

Algatame eelnõu haldusreformi seaduse täiendamiseks. Eesmärk on kohustada valitsust esitama riigikogule kahe aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates hinnang kaasnenud mõjude kohta ehk järelhindamise aruanne. Loomulikult ei või hindajaks olla samad näod, kes seaduse koostasid.

Kunagi varem ei ole seaduse tegeliku mõju teadasaamiseks midagi tehtud. Kuigi juba kuus aastat tagasi kiitis riigikogu heaks õiguspoliitika arengusuunad, kus selline kohustus on sees.

Kas riigikohus loobus õigusemõistmisest?

Kevadsuvistel kohtumistel valijatega oli üks peamistest muredest, kuidas haldusreformi ellu viimisel vältida valitsuse teerullipoliitikat. Julgustasin kõiki, et kohtusüsteem on julge, sõltumatu ja asjatundlik.

Ma olen kriitiline haldusreformi seaduse suhtes ning ootasin möödunud aasta lõpul lootusrikkalt, mida riigikohus seaduse kohta arvab. Kohus luges seaduse suures jaos põhiseaduslikuks, kuid andis suunise, mida konkreetsete sundliitmiste korral tuleb silmas pidada.

«Kui konkreetne KOV on võimeline tagama seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks vajaliku professionaalse võimekuse ja osutama kõigile kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid kooskõlas haldusreformi eesmärgiga, siis ei pea Vabariigi Valitsus enda algatatud haldusterritoriaalse korralduse reformi sellise kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes lõpule viima.»

Nii kõlas valem sundliitmise õiguspärasuse kaalumiseks. Lihtne ja arusaadav. Mõistsin eelöeldust, et iga sundliitmisega mittenõustunud valla puhul pidi valitsus kontrollima, kas omavalitsus on suuteline pakkuma seaduses ettenähtud kvaliteedi ja kättesaadavusega avalikku teenust. Ja kohus omakorda pidi valitsuse tegevusel silma peal hoidma.

Sundliitmiste õiguspärasust vaagides seletas aga riigikohus kohtusse pöördunud valdadele, et «eeldus, et miinimumsuuruse kriteeriumi mittetäitev omavalitsusüksus ei ole haldusreformi eesmärki silmas pidades piisavalt võimekas, tuleneb seadusest». Selle tõttu ei hinnanud valitsus ega ka riigikohus, kas näiteks Kambja vald oleks iseseisvalt olnud piisavalt võimekas. Teisisõnu, ei pandud diagnoosi, vaid määrati kohe ravi.

Ma ei ole õigusteadlane ega hobijurist ning ei oska hinnata kohtuotsuste põhjenduste põhjalikkust. Olen aga kogunud piisavalt elukogemust mõistmaks, kas midagi tehakse või tegemist imiteeritakse.

Võib-olla on see normaalne, kui üks riigikohtu otsus on teisega vastuolus. Ka riigikogus tuleb seda ette, eriti kui oled koalitsioonis. Kuid meie amet ei ole eluaegne ning iga nelja aasta tagant võib tööandja lepingu üles öelda.

Riigikohus nõustus valdadega, et sundliitmise põhjendused on kohati üldised ja oletuslikud, kuid ei pidanud seda seaduse rikkumiseks, kuna valitsuse hinnang liitumise mõjudele on tulevikku suunatud ning tegelikud mõjud sõltuvad ka liituvate omavalitsusüksuste enda tegevusest.  

Kas see tähendab, et valitsuse tegevust ei olegi võimalik kohtulikult edukalt vaidlustada, sest valitsuse ükskõik millise otsuse mõju saab hinnata tulevikus?

Ääremaastunud põhiseaduse kaitse

Minu abikaasa on arst. Ma ei taha mõelda, mis juhtuks kirurgiga, kui ta näiteks jalavalu kurtva patsiendi jala diagnoosi panemata amputeeriks. Ja siis õigustaks end, et seda, kas operatsioon oli üldse vajalik ja kas see õnnestus, saab teada alles aastate pärast, sõltuvalt patsiendi enda käitumisest. Arsti vastutuse suurust suudan ma ette kujutada.

Milles aga seisneb kohtunike vastutus, kui aastate pärast selgub näiteks, et Kambja valla sundliitmise tagajärjel elanike heaolu hoopis vähenes?

Võimalik, et kõik sundliitmised olidki õigustatud. Kuid kodanikuna tahan ma kindel olla, et riigikohus julgeb vajaduse korral põhiseaduslikke väärtusi kaitsta ja keskvõimuga vastuollu minna. Lugedes kohtuotsust, millega riigikohus luges põhiseaduspäraseks kahe tooli seaduse, küsisin endalt, kas see tõesti on seesama kohus, kes nii 2002. kui 2005. aastal kaitses valimisliitude eluõigust.

Riigikohtu seisukohtade arutamine ja ka kriitika peaks olema parlamentaarses riigis lubatud ja isegi nõutud. Juhul muidugi, kui see ei piirdu sooviga näha ebameeldiva lahendi teinud kohtunike päid lendamas.

Olin üllatunud, kui hiljuti teada sain, et põhiseaduse kaitsmisega riigikohtus tegelevad tsiviil-, kriminaal- ja haldusasja arutavad kohtunikud ühiskondlikus korras või kohakaasluse alusel.

Kui me kirurgilt nõuame kogemust ja pühendumist, siis miks on põhiseaduse kaitsmine vähem tähtis? Viimasel ajal on kõne all olnud eraldiseisva põhiseaduskohtu loomine. Ma ei ole uute ametite ja kohtute loomise fanaatik, aga tasakaalukas arutelu riigikohtu võimest ja võimalustest on möödapääsmatu.

Vastasel juhul ei pruugi me arugi saada, kui põhiseaduse kaitsmine on ääremaastunud.