:format(webp)/nginx/o/2017/11/14/7311047t1h5e5c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/14/7311047t1h5e5c.jpg)
Kuidas parandada arsti ja patsiendi omavahelist puudulikku suhtlust? Üks võimalus on kasutada visuaale, kirjutab graafiline disainer, Tallinna Ülikooli töö- ja tervisekommunikatsiooni magistrant Laura Hein.
Laura Hein: meditsiinisuhtlus vajab disaini (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal tervise innovatsioonikonverentsil peetud kõnes avaldas president Kersti Kaljulaid lootust, et tänapäevased digilahendused lähendavad teaduspõhist meditsiini tavainimesele. Riigipea rõhutas vajadust leida võimekamaid viise andmete edastamiseks, et parandada inimeste teadmisi oma tervisest.
Ehkki kõne fookuses oli paljuski innovatsioon meditsiinisuhtluses, jäid mainimata kaks olulist mõistet, mis on inimsõbraliku teabeedastuse alustaladeks – kommunikatsioon ja disain.
Patsiendile on meditsiinilise informatsiooni vahendamisel tehnoloogilistest uuendustest olulisem sõnumi arusaadavus. Nii ei saa me asetada liiga suuri ootusi ei mobiilirakenduse, võimsa andmebaasi või vestlusroboti kasutuselevõtmisele – tõeline terviseinnovatsioon algab teabe esitamisest tavainimesele mõistetaval kujul. Siin tulebki mängu kommunikatsioonidisain.
On kuidagi enesestmõistetav, et ametlik teave, olgu see siis juura, majanduse või meditsiini vallast, ei vaja kujundamist – tõsistes asjades pole ometi kohta tühisel esteetikal?
Ununema kipub aga tõde, et teabe edastamisel pole disain sugugi mitte ilu, vaid funktsionaalsuse küsimus. Disain on vahend, mille abil saab edastada sõnumid võimalikult efektiivselt ja arusaadavalt. Meditsiinis on vajadus tänapäevase inimkeskse disaini järele eriti tuntav. Iga analüüsivastus, arstivisiit või tervisepäring tõstatab küsimusi.
Miks on teabe edastamine patsiendile nii keeruline? Miks pole moodsad graafilise disaini lahendused jõudnud meditsiini, et toetada patsientide arusaamist oma tervisest? Ja viimaks – milliseid väärtusi saaks pakkuda disain meditsiinisüsteemile ja patsientidele?
Visuaal kui abivahend arstile
Sel sügisel Londonis avatud rahvusvahelisel näitusel «How Design Can Save Your Life» moodustavad atraktiivsete tervisekampaaniate kõrval eraldi kategooria tööd, mis hõlbustavad meditsiinikommunikatsiooni. Esitletud on nii arstidele kui patsientidele suunatud lahendused. Ehkki pärit maailma eri paigust, on töödel arvestatav ühisosa – oma ainulaadsel moel tõendavad nad, et puudulik suhtlus tervishoius ei pruugi sõltuda poliitikast, keelest või kultuuriruumist. Tegemist on rahvusvahelise probleemiga, millele otsitakse vastuseid kõikjal. Ent miks on just meditsiinis sõnumite edastamine niivõrd keeruline?
Suhtlustõkked arsti ja patsiendi vahel saavad kahtlemata alguse sügavamalt tasandilt kui andmeedastusmeetod või disain, tulenedes tava- ja meditsiinikeele vahelisest tõlkimatusest.
Patsient lähtub tervisest rääkides tajust ja sisetundest. Sõnadesse tuleb panna sügavalt isiklik kehaline kogemus, mis polegi nii lihtne. Rolli mängib ka mälu, sest pikemalt esinenud sümptomid ei pruugi meenuda piisava detailsusega. Seetõttu võibki peale arstivisiiti tekkida tunne, et midagi olulist jäi ütlemata.
Meditsiini perspektiivist on aga patsiendiga sama suhtlustasandi leidmine keeruline või koguni välistatud. Diagnoos esitatakse ning talletatakse järgides meditsiini kanoonilisi põhimõtteid. Nii juhtubki, et keeruliste nimetuste, tundmatute lühendite ja ühikute abil suhtlev meditsiin jääb patsiendile võõraks ning ei võimalda tal oma seisundit lõpuni mõista. Tähendus läheb tõlkes kaduma.
Puudulikku suhtlust põhjustavad ka teabe edastusviisid. Arsti suulised seletused patsiendile ei talletu, kirjalikult (olgu see siis paberil või digikujul) on haiguslugu aga raskesti hoomatav. Just sellel tasandil saab disain suhtlust aidata, leides mehhanisme informatsiooni lihtsustamiseks või patsiendile mõistetavasse konteksti asetamiseks.
Rahvusvahelised uuringud terviseteabe edastamisest kinnitavad visuaalsete abivahendite väärtust patsientide jaoks. Visuaalid on hästi jälgitavad, võimaldavad teavet arusaadavamalt edastada ning kaasavad patsiente emotsionaalsel tasandil. Teadlikkus enda seisundist ning võimalikest prognoosidest aga võimestab patsiente, seda eriti raskemate diagnooside puhul.
Visuaalid toetavad ka arsti tööd. Näiteks võimaldavad piktogrammide või piltidega abivahendid kommunikatsiooni keelebarjääri puhul. Nii on Põhja-Ameerikas mitmetes haiglates kasutusel Poulin+Morrise disainerite loodud Communi-Card suhtluskaardid[1], mis lihtsa graafika abil aitavad suhelda võõramaalastega, kõnetakistusega patsientidega või isegi laste ja eakatega.
Innovatsiooni on raske kunstlikult esile kutsuda, ent see sünnib iseenesest, kui vajadus ristub õige lahendusega. Disainer Katie McCurdy[2] tajus patsiendina puudujääke arstiga suhtlemisel. Visiidiaja vältel ja vaid sõnade abil polnud võimalik anda sümptomitest selget ülevaadet. Nii koostas ta oma seisundist ajateljelise infograafiku – ideaalse töövahendi, mida arstid polnud osanud tahtagi, ent nüüd soovisid kohe kasutusele võtta. Graafik andis neile kiiresti teavet sümptomite esinemisest ja ravimeetmete mõjust ajas. Enda probleemi lahendades oli McCurdy leidnud vastuse millelegi hoopis suuremale.
Sõnumit ja disaini rolli ei tohi ära unustada
Tervisesuhtluse innovatsiooni kasvulavaks on praegu edumeelsemad haiglad ning õppeasutused üle maailma. Nii on Ameerika Ühendriikides mainekas Johns Hopkinsi meditsiinikoolis olemas rakenduskunsti eriala ning üha rohkem kaasatakse haiglate töösse ka disainereid.
Mõne näite uuendustest leiab Eestistki. Sel kevadel toimus Viljandi haiglas Innovatsioonikliinik kasutajakesksete disainilahenduste loomiseks ning äsja lõppes koostööprojekt Põhja-Eesti regionaalhaigla ja kunstiakadeemia disainitudengite vahel. Riigi toel võiks selliseid ettevõtmisi aset leida rohkemgi, kuna vastav huvi ja kompetents on olemas.
Unistus innovatsioonist kandub kõlava sõnana ühest projektist teise, kostub klassiruumides, konverentsidel ja kõnedes, ent see jääbki kõigest sõnaks seni, kuni puudub süstemaatiline rahastus ning selge siht.
Eesmärke seades ei tohiks unustada ei sõnumit ega disaini rolli selle edastamisel. Kahtlemata on terviseuuendustes oma roll digitehnoloogiatel, kuid enne järgmisi kulukaid arendusi tuleks esmalt lahti mõtestada see, millist terviseteavet tavainimene vajab, milliseid sõnumeid ta mõistab, millisel kujul infot kõige paremini omastab. Peaksime püüdlema mõjusa ja mõistetava meditsiinisuhtluse poole esmalt vahetu ning alles seejärel vahendatud suhtluse olukorras.
Seni, kuni uuendused unistustest argiellu jõuavad, on igaühel meist võimalik toetada seda, et terviseteabe edastamise loomulikuks osaks saaks sujuvus, selgus ja kasutajasõbralikkus.
Patsientidena saame nõuda teabe paremat ja selgemat esitust. Meditsiinitöötajatena saame taotleda efektiivsemaid, spetsialistide kaasamisel loodud vahendeid patsiendisuhtluse parandamiseks.
Ja viimaks, disainerite ja uuendajatena saame alati pakkuda lahendusi sinna, kus märkame pisematki vajadust – suur innovatsioon võib käivituda ka väikesest ideest.