Aivar Pau: prostituudi laul

Aivar Pau Foto: Erakogu

«Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –

turul me oleme vennad ja õed!

Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval

üksteisel’ müüme omad usud ja tõed.» Paul-Eerik Rummo

Ma ei suudagi esimese hooga meenutada, kas juhtusin eelmisel nädalal kuulma raadiost neid lauluridu ja mõtted liikusid otsejoones Aivar Riisalu nimele ja tegudele või lugesin värskeid uudiseid poliitmaailmast ja peas hakkas kumisema üks viis.

Kuhu annab veel langeda, oli mu esimene retooriline küsimus. Tõepoolest, arvasin, et paljukannatanud Eesti valija on näinud kõike. Oleme näinud kummalisi erakonnavahetusi valimiste eel ja järel, oleme näinud maailmavaadete sarivahetajaid, teame kõik retsidiivselt võimust kinni hoidvaid poliitikuid ja erakondi.

Näeme ka äsja küpsesse ikka jõudnu taavirõivaslikku partpoliitikute põlvkonda, kes ei oskagi muud tööd teha kui valitseda, esindada ja rääkida tähtsalt asjadest, millest nad midagi ei tea – olgu siis messilaval või külmkappide vahel. Nägime ka, kuidas presidendiks saab tagataskust võetud isik, keda me aimatagi ei osanud, keda me ei teadnud, kelle seisukohad olid meile teadmata, ja nimetasime seda õitsvaks demokraatiaks.

Aga ikka suutis keegi kõik eelnenud patud üle trumbata. Ja ma tunnen, et mul kui valijal on selg vastu seina. Kui kohalikel valimistel ei seo valimistulemus kandidaati enam mitte kuidagi mandaadiga. Kui vilistatakse piirkonna elanikelt saadud häältele. Kui saadetakse seenele erakond, kelle vaadete toel ja nimel rahvalt ristikesi koguti. Kui üks teine piirkond saab endale valitseja, kelle poolt ta pole andnud ühtegi häält. Kui oluline pole enam erakond, piirkond, mandaat ega rahva tahe – kuhu meil on veel minna? Kelle poolt veel hääletada, miks üldse hääletada?

Eestis on prostitutsiooni vahendamine keelatud. Riisalu-sugused ise müügu end, palju tahavad, ning Keskerakonna-sugused võtku neid nii, kuidas soovivad. Riik ei tohi aga lasta oma normidega sellisel asjade käigul võimalikuks saada. Siis oleks riik prostitutsiooni vahendaja.

Kui vaja, tuleb norme muuta. Minu vaimusilmas on praegu aga Tartu-Tallinna maantee ääristatud punaste laternatega ja see ei meeldi valijaile ega mulle.

Roheliste vastu pole mul ühtegi paha sõna öelda. Nemad tulid sõna otseses mõttes puu otsast alla, pidasid hõberemmelga ees uljaid kõnesid, kogusid oma paar häält kokku ja said poliitiliste läbirääkimiste tulemusel ausalt võimule. Täpselt õiges kohas ja viisil.

Hüljata aga oma vaated, valimispiirkond, valijad ja erakond selle nimel, et mis tahes ettekäändel või eesmärkidel võimule pääseda – see tundub vale ja see on vale. Ma ei usu taevalikku tõde ja õiglust, mida nii tegev mees kuulutab.