Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Lapsevanem koolilaste rasketest seljakottidest: riik võtku jalad tagumiku alt välja ja lahendagu probleem (10)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Diana Poudel
Diana Poudel Foto: Erakogu

Õpikutest pungil rasked koolikotid on probleem, millele riik pole seni piisavalt tähelepanu pööranud, kirjutab lapsevanem Diana Poudel.

Arvatavasti ei soovi ükski lapsevanem saada kõnet nutvalt lapselt, kes kurdab, et ta lihtsalt ei jõua enam edasi minna… Just sellise kõne sain eelmisel nädalal, kui minu neljandas klassis käiv tütar pidi kiirelt koolist koju tulema, et minna edasi trenni.

Muidugi peab tunnistama, et minu tütar on pigem klassi lühemate neidude seas ning näiteks tema kaksikvennaga, kes on 12 sentimeetrit pikem ja märgatavalt tugevama kondiga, ei ole meil koolikoti teema probleemiks. Aga kaalusime kodus ka koti ära, ja olgem ausad: 5,8 kilogrammi kaaluvat kotti kaks kilomeetrit seljas kanda on päris hea katsumus. Eriti kui kaalud veidi üle 30 kilo.

Tütre koolikoti kaal.

Erakogu

Kuna ma pole ainuke lapsevanem, kellel on selline probleem, pakkus kool välja ka lahenduse. Nimelt tegi raamatukoguhoidja suure töö (ja kiitus talle selle eest), et koos e-poe linkidega panna kirja kõikides klassides kasutatavad õpikud, et lapsevanem saaks vajadusel osta lisakomplekti. Aga kas see on lahendus?

Riik on sätestanud, et neljandas klassis on koolikoti lubatud kaal 3,5 kilo. Samas näitab õpilasliidu tehtud iga-aastane kontroll, et enamik koolikotte ületab lubatud kaalu. Juba ainuüksi õpikud kaaluvad enam-vähem sama palju kui piirnorm. Ja nii tulevadki targad soovitused, et ostke lapsele võimalikult kerge koolikott. Muidugi võib saata lapse kilekotiga kooli ja sellisel juhul jääks kogukaal normi piiresse (vähemalt nendel päevadel, mil kehalist kasvatust pole), kuid loodan, et iga lugeja mõistab selle ettepaneku absurdsust. Kui on ikkagi soov osta kvaliteetne ja ergonoomiline seljakott, mis kestaks ka pärast jõule, siis sellised kotid kaaluvad paratamatult veidi rohkem kui kilekotike.

Lisaõpikute komplekt maksab sõltuvalt klassist 70–160 eurot. Muidugi on peresid, kus see summa ei ole oluline, kuid ärgem unustagem, et kooliharidus peaks kõigile tasuta olema. Ja kas on õiglane, et vähem kindlustatud perede lapsed peavad tassima raskeid koolikotte, kuna kool ja riik püüavad vastutust vanemate kaela veeretada?

Mis oleks lahendus?

Algatasin ka teema meie kooli lapsevanemate grupis ja seal tuli kiirelt kohe päris mitu head soovitust:

1. Ligipääs e-õpikutele

Laps saab oma õpikud kooli jätta ja kodus saab vajadusel kasutada e-õpikut, et koduseid töid teha. Muidugi võib siin tekkida probleem, et peres pole ühtegi arvutit, kuid palju selliseid peresid tegelikult on? Tänapäeval on lihtsat kasutatud arvutit võimalik saada umbes sama hinnaga, mis kuluks ühe lisakomplekti õpikute muretsemiseks.

Õpikutootjatele on see suurepärane võimalus eristuda – usun, et lapsevanemad ja ka kool oleksid huvitatud just selle tarnija toodetest, kes pakub koos tellimusega ligipääsu õpikutele ka digitaalselt.

2. Paaristunnid

Kas iga päev peavad toimuma kõik eri ainetunnid? On ju ka variant teha tunniplaan paaristundidena – nii väheneks vajaminevate õpikute arv kohe poole võrra.

3. Aineklassides õpikud tunnis kasutamiseks

Kuna paljudel aineõpetajatel on oma klass, siis miks mitte hoida seal ühe klassikomplekti jagu õpikuid iga vanuseastme jaoks. Laps ei pea õpikut kooli kaasa võtma, vaid saab selle tunni alguses riiulist võtta.

4. Nõuded kirjastajatele

Tänapäeva õpikud on paksude lehtede ja suure tekstiga. Samas suudavad noored väga efektiivselt tarbida infot viietollistelt ekraanidelt. Saan täiesti aru, et turunduslikult on lihtsam küsida kõrget hinda suure ja värvilise, mitte väikese ja õhukese raamatu eest, aga millegipärast ma ei usu, et kool või vanemad väiksemate õpikute vastu väga protesteeriksid, sest hind peaks olema eelkõige sisu, mitte välimuse eest.

Igatahes oleksin lapsevanemana väga tänulik, kui riik võtaks jalad tagumiku alt välja ja võtaks selles asjas midagi ette. See on väga tore initsiatiiv, et õpilasliit teeb sellist kontrolli, aga millise sõnumi anname noortele, kui nad neli aastat selgelt probleemi ära kaardistavad ja ikka midagi paremuse poole ei liigu?

Märksõnad

Tagasi üles