Möödunud kuul toimunud kohalike valimiste tulemused on nüüdseks selgunud nii külades kui ka linnades. Neil on kindlasti mõju kogu Eesti poliitika tulevikule, kirjutab kirjandusteadlane, Vabaerakonna liige Sirje Kiin.
Sirje Kiin: kohalikud valimised pole ainult kohaliku tähendusega
14. november 2017, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskerakonna napp, ent järjekordne võit Tallinnas kinnitas taas kord puust ja punaselt, et vaatamata korduvate korruptsioonisüüdistuste tõttu kohtupingis vaevlemisele, vaatamata maksumaksjate raha kuritarvitamisele erakondlikes kampaaniates ja keskerakondlikus Tallinna Televisioonis, vaatamata Eesti-vaenulikele sõnavõttudele, vaatamata endise Tallinna linnapea ja erakonna looja Edgar Savisaare ametist tagandamisele ja eraldi valimisliidus kandideerimisele, on Eesti kodakondsuseta muulaste hääled endiselt truud oma vankumatus usus Keskerakonda ja valivad neid, nui neljaks.
Küsimus on, mis on selle veerand sajandit kestnud pimetruuduse tagatiseks? Kas endiselt jõus olev, mitte tühistet koostööleping Venemaa presidendi Vladimir Putini koduparteiga? Tõsiasi, et keskerakonna saadikud räägivad tihti üht juttu venekeelses meedias ja teist juttu eestikeelses? Et nad lubavad Putini-lembestele valijaile neile meeldivaid asju, mida tegelikult Eestis kunagi ei plaanitagi ellu viia? Et kohalikel valimistel tõotatakse venekeelse koolisüsteemi jätkumist, ehkki riigikeelsele koolisüsteemile üleminek pole kohaliku võimu pädevuses?
Üks on selge, riik riigis ehk korruptiivsete toiduahelatega kindlustet keskerakondlik võim jätkub nüüd Eesti pealinnas juba teist aastakümmet, ehkki pildi kaunistuseks võeti abilinnapeadena kampa volikogust välja jäänud roheliste esimees Züleyxa Izmailova ning Tartus Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas kandideerinud ettevõtjast «spetsialist» Aivar Riisalu, kes kuulus varem 18 aastat Keskerakonda. Kui Keskerakond arvab, et see mimikri paistab peaaegu et kolmevärvilise koalitsioonina, siis ta eksib.
Keskerakond jätkab ainsa vastutajana Tallinna koduselt korruptiivset juhtimist, sest Eesti kodanikest valijad ei suuda pealinna valimistel end ikka veel ühtselt kehtestada ega kuidagi heastada 1990. aastate algul tehtud suurt poliitilist viga, kui kodakondsuseta isikuile anti õigus hääletada kohalikel valimistel. Juba kord antud valimisõigust on nüüd muidugi raske või isegi võimatu tagasi võtta. Toonane järeleandmine rahvusvaheliste vaatlejate survele võis tunduda küll lühiajaliselt rahustava mõjuga, kuid on läinud meile väga kalliks maksma – selle hind on olnud paarkümmend aastat venemeelse korruptsiooni võidukäiku Eesti Vabariigi pealinnas.
Teised võitjad ja kaotajad
Üks selge kaotaja neil valimistel oli kogu selle Tallinna-probleemi algataja, raskelt haige veteranpoliitik Edgar Savisaar, kes viimasel minutil lõi Keskerakonnast eraldi valimisliidu kahe ärimehega, Jüri Mõisa ja Urmas Sõõrumaaga, kes rahastasid seda nimekirja lootuses, et Savisaarele truud kümned tuhanded hääled viivad ka ärimehed tõusulainega Tallinna volikokku. Ehkki Savisaar ise sai volikokku isikumandaadi, ei piisanud tema mitmekordselt kahanenud häältesaagist enam selleks, et see äriprojekti nimekiri üle valimiskünnise pääsenuks. Viimane on tegelikult hea uudis, sest kinnitab, et suure rahaga ei õnnestunud seekord siiski volikogu kohti otseselt ära osta.
Teine tähelepanuväärne järeldus on kohalike valimisliitude võidukäik, millele Eesti meedia ei pööranud väärilist tähelepanu: valimisliidud said üle Eesti häälte arvult teise tulemuse Keskerakonna järel, kogudes enam kui neljandiku häältest. Valimisliitudel jäi vaid kolm tuhat häält puudu sellest, et nad võinuksid olla kohalike valimiste võitjad. Tõsi, oli kohti, kus valimisliit osutus pikaaegse võimulolija taskuparteiks, kuid laias laastus oli siiski tegemist üldiselt parteivaba koostöövõime kasvuga, eriti kui arvestada, et need olid esimesed valimised pärast äsjast haldusreformi, kus tegu uute, suuremate liitvaldadega.
Minu koduerakond Vabaerakond võttis neil valimistel esmakordselt Eesti poliitika ajaloos suure riski ning loobus valimistele minemast erakonna nimekirjaga, eesmärgiks oli toetada ja arendada just kohalikke valimisliite.
Olin sellise otsuse suhtes algul skeptiline, erapoolikuse tõttu tsiteerin sõltumatu PR-koolitaja Ivo Rulli hinnangut: «Vabaerakonna enda reiting on valimiskampaanias oma nimega mitteosalemise tõttu teinud märkimisväärse languse. Ent pikemas perspektiivis on Vabaerakond saanud omale kohtadel uusi liikmeid ja liitlasi. Ning näidanud tegudega, et poliitikat on võimalik teha ka teistmoodi, kui vaid Tallinna peakontorist igale vallale standardseid valimisreklaame vorpides. Lisaks oli Vabaerakond ainuke parlamendipartei, kes ei lähetanud kohalikesse volikogudesse oma riigikogu saadikuid. 2019. aasta riigikogu valimised annavad vastuse, kas valijad oskavad neid ebatraditsioonilisi ning selgelt detsentraliseerimist toetavaid Vabaerakonna poliitikaid vääriliselt hinnata.» (Ivo Rull, Valimistulemuste tulemustes on üllatusi. Õhtuleht, 5.11.2017).
Valimiste võitjaks võis end tunnistada Reformierakond, kes parandas tulemust jõuliselt paljudes kohtades. Küsitlused näitavad, et riigikogus üle pika aja erandlikult opositsioonis istuva Reformierakonna toetus on taas tõusujoonel. Küsitlustes valimiskünnise ületamisega maadelnud Isamaa ja Res Publica Liit võib samuti mõnda aega kergemalt hingata, sest ületas pessimistlikele prognoosidele vaatamata viieprotsendilise künnise üsna veenvalt.
Valimiste suurim kaotaja oli Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes sai üle Eesti vaid 6,7 protsenti hääli, ehkki meediapildi ja küsitluste kohaselt paistis nende käremeelne toetus mitu korda korda suurem. EKRE on kaotaja ka seepärast, et neid ei lasta õieti kusagil kohaliku võimu ligi, neid lihtsalt ei nähta Eestis koalitsioonipartneritena.
Kaotajad olid Eesti noored 16- ja 17-aastased, kel oli esmakordselt seaduslik võimalus valimistel osaleda, aga ainult seitse protsenti võttis vaevaks elektrooniliselt valida (paberhäälte osakaal pole veel teada, kuid karta on, et see võis olla veel väiksem). Kas noorte vähese valimisaktiivsuse põhjuseks oli olematu teadlikkus, vähene teavitus või varaküps tüdimus igasugusest poliitikast, jääb järgmiste uuringute selgitada.
Valimiste võitjaks osutus e-riik Eesti, sest tänavu osales absoluutne rekordarv hääletajaid nii e-hääletajate üldarvu (185 871) kui ka valijate osakaalu poolest (31,7 protsenti). Õnneks langes ID-kaardi kiibiga seotud turvariski maandamine ehk sertifikaatide massiline üle kivide-kändude koperdav uuendamine alles valimistejärgsele ajale ega suutnud rikkuda vähemasti mitte valimiste ajal meie eduka e-riigi kuvandit.
Lugu ilmus algselt 9. novembri Vaba Eesti Sõnas