Neeme Korv

FOTO: Peeter Langovits

Tallinna tänavatel logistavate trammide järkjärguline väljavahetamine – ja mitte second-hand kauba, vaid tuli­uute vastu – on kahtlemata märgilise tähendusega.

Vaevalt et keegi, kes Euroopas suvel meeldivalt jahedasse ja talvel sooja vagunisse on astunud, senise veeremi suhtes mingit nostalgiat tunneb. Vana kollast tossavat Ikarus-bussi oleks päris imelik linnaliinidel kujutada, trammid, ehkki osalt moderniseeritud, ulatuvad meil ikka otsaga okupatsiooniaega.

Reisijale tähendavad uued trammid ka sujuvamat sõitu, sest senine taristu tuleb üle vaadata ja korda teha. Pole kahtlust, et just ühissõidukipargi uuendamine suurendab ka nende populaarsust, mis omakorda on üks võtmeid vähendamaks autode hulka südalinnas.

Uute trammide soetamine saastekvootide eest on tähelepanuväärne ka ses mõttes, et palju kirutud pealinna ja riigi koostöö näib paiguti siiski võimalik olevat. Ehkki erandlik piisake laias tülide meres, võiks selles ehk näha lootusekiirt.

Trammid sümboliseerivad elektri- ja ühissõidukitena keskkonnasõbralikkust. Sõbralikum keskkond laiemas mõttes oleks iga Eesti elaniku huvides ning seda võiksid poliitikud endale aeg-ajalt meelde tuletada.