Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jarmo Mäkelä: kõva kära Soomes – kuidas valmistuda Venemaa mõjutustegevuseks

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jarmo Mäkelä | FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Soomes on ukse ees presidendivalimised – valimispäev on 28. jaanuaril 2018. Kandidaatide esimese väitluse ümber on tekkinud kõva lärm: vaieldakse, kuidas valmistuda võimalikuks Venemaalt lähtuvaks mõjutustegevuseks, kirjutab ajakirjanik Jarmo Mäkelä.

Millega on tegemist?

Julgeolekukomitee[1] (Turvallisuuskomitea) sekretariaat oli andnud enda asutatud ja julgeolekuohtude ärahoidmisele keskendunud Soome asjatundjate võrgustiku liikmetele ülesande esitada kirjalikult vaade kolmele küsimusele (kõnealuse memo tõlget loe loo lõpust):

  • Milliste meetoditega ja milliste eesmärkidega püütaks Soome valimisi mõjutada?
  • Millisel viisil informatsioonilist mõjutustegevust (üldiselt) Soomes tehtaks?
  • Millised oleksid mõjutustegevuse peamised eesmärgid?
Ent nagu ikka juhtub, avalik arutelu oli selleks ajaks hakanud elama juba oma, memo sisust, selle tegijatest ja staatusest sõltumatut elu.

Vastused oli sekretariaat koondanud nelja pealkirja alla: valimiste mõjutamise moodused, valimiste mõjutamise eesmärgid, informatsioonilise mõjutamise moodused ja eesmärgid.

Iga pealkirja all olevad vaated on nummerdatud, aga neid pole kommenteeritud, ohtude tõenäosust pole kaalutud, nende kohta pole esitatud järeldusi ja nende põhjal pole esitatud ettepanekuid vastumeetmeteks. On vaid süstematiseeritud, loetletud ja nummerdatud.

Seda memo pole käsitletud üheski organis ja selle jagamisele pole seatud mingeid piiranguid. Memo oli mõeldud hiljem koostatava hübriidohte käsitleva raporti tooraineks.

Memol pole nime ega kuupäeva. See on kogum asjatundjateks valitud, aga seni nimetuks jäänud inimeste seisukohtadest, mille eest nad vastutavad lõpuks ju ise. Seda memo ei saa pidada võrgustikku valitud spetsialistide ühiseks vaateks.

Ülesandepüstituses ei öeldud asjatundjatele, et seisukohti tuleks esitada eriliselt just Venemaa suhtes, vaid mõjutustegevuse suhtes üldiselt. Vastustest tuli ilmsiks, et enamikul oli siiski mõttes olnud just Venemaa tegevuse üle peetav avalik arutelu. Ses mõttes on memo liigitamine Venemaa-raportiks asjakohane.

Kuna memo pole – vähemalt mitte enne selle ümber sündinud avalikku kära – julgeolekukomitees käsitletud, ei saa seda võtta ka komitee seisukohana.

Memo käsitlemine meedias

Neljaleheküljeline memo anti vastava palve peale tutvumiseks ajalehele Helsingin Sanomat. Seda täiendas tunnipikkune vestlus julgeolekukomitee peasekretäri Vesa Valtoneniga.

Memo käsitlenud uudis ilmus Helsingin Sanomates 28. oktoobril pealkirja all «Soome valmistub Venemaa katseteks sekkuda presidendivalimistesse – erakonnad kutsuti julgeolekukoosolekule». Tekstist tuleb välja, et pealkirjas mainitud koosolek peeti juba kuu aega varem, ent selle koosoleku sisu leheloos ei käsitletud. Uudis keskendus peaasjalikult memole ja seda esitleti HSi loos asjatundjate võrgustiku hinnanguna. Loo lõppu oli faktikastina liidetud üks memo neljast osast. Sellest jäi lugejatele mulje, et need on võrgustiku poolt heaks kiidetud järeldused. Uudis oli koostatud asjalikult ja sellest ei tekkinud mingit kära.

Tüli põhjustas hoopis järgmisel päeval (29.10) ajalehes Ilta-Sanomat avaldatud poliitikatoimetaja Timo Haapala kommentaar pealkirjaga «Mis mängu mängib kaitseministeeriumi Julgeolekukomitee presidendivalimiste taustal?».

Selles kommentaaris käsitleti memo julgeolekukomitee otsusena. Väidetakse, et komitee õhutab ja hirmutab kodanikke. Haapala küsib oma artiklis, miks tuli komitee välja just nüüd, ja kahtlustab, et komitee mängib mingisugust oma julgeolekupoliitilist mängu.

Memos loetletud 35 võimalikust tegevusest ja eesmärgist tõstab Haapala esile ühe, mille liigitab «tähtsaimaks». Memo tekstist ei leia ma Haapala hinnangule tuge. Ka mitte ta väitele, et pärast komitee raportit võidaks kõike, mida Venemaa kohta kirjutatakse, tõlgendada venemeelsusena. Ka ei anta memos mõista, et Venemaa uue suursaadikuga tehtud leheintervjuud on ohtlikud, nagu väidab Haapala. Selliste asjade kohta ei öelda memos mitte midagi.

Sama liin jätkus Ilta-Sanomates 30. oktoobril, kui leht avaldas kogu memo teksti, mida esitleti «Julgeolekukomitee hinnanguna».

Julgeolekukomitee üritas 30. oktoobril vääraid tõlgendusi ümber lükata, avaldades lühikese teate. Selle järgi oli memo töödokument, asjatundjate vaadete kogum, mida komitee kavatseb kasutada hiljem ametlike hinnangute koostamisel. Kaks päeva hiljem, 1. novembril, avaldas Ilta-Sanomat täpsustuse, mille järgi memo sisaldaski vaid asjatundjate hinnanguid võimaliku valimiste mõjutamise kohta.

Ent nagu ikka juhtub, avalik arutelu oli selleks ajaks hakanud elama juba oma, memo sisust, selle tegijatest ja staatusest sõltumatut elu.

Poliitikud astuvad lavale

Presidendikandidaatide esimesel valimisväitlusel 30. oktoobri õhtul muutus memo ümber tekkinud avalik kära poliitiliseks. President Niinistö süüdistas võrgustiku liikmeid selles, et asjatundjate seltskond oli oma arvamusi esitades ise tegelenud trollimisega. Ta täiendas öeldut väitega, et memo sisaldab «sellisel tasemel salamõrvalugusid, et kui selliseid levitatakse, siis peab siin mingi tagamõte olema».

Ka ülejäänud kandidaadid arvustasid memo, aga ebaselgeks jäi, kas keegi neist üldse oli seda memo lugenud. Eristus vaid Põlissoomlaste kandidaat Laura Huhtasaari, kes oma hinnangut andes tõstis memost esile vaatenurga, mida selleks ajaks polnud avalikkuses veel käsitletud.

Presidendikandidaatide ringist välja jäävatest poliitikutest kommenteeris memo ja selle ümber tekkinud jutte esimesena parlamendisaadik Erkki Tuomioja oma Facebooki lehel. Tema süüdistav sõrm peatus julgeolekukomiteel, kuhu tema arvates on kogutud «ehtsoomelik kamp pahauskseid lolle».

Mida me sellest õpime?

  1. Julgeolekukomitee on riigivalitsemislik kõrgeimatest ametnikest koosnev organ, mille seisukohavõttudel ja otsustel on suur tähendus. Selle ülesanne on muuhulgas ennetav valmistumine võimalikeks ohtudeks.
  2. Ohtudeks valmistumise planeerimisel kasutab komitee nii täitevvõimu enda spetsialiste kui ka väljastpoolt kaasatud asjatundjaid. Nad esitavad isiklikke vaateid, millele pole õige anda sama tähendust kui komitee otsustele.
  3. Selle juhtumi puhul ei tehtud meedias selgeks erinevust komitee seisukoha ja asjatundjate vaadete vahel. See põhjustas kahtlustavad noodid avalikus arutelus, mis kokkuvõttes kahjustab võimalikeks ohtudeks valmistumist.
  4. Avaliku kära keskmes olnud memo ei edendanud oma lakoonilisel kujul kodanike arusaamu võimalike välismaalt lähtuvate mõjutustegevuste meetodite ja eesmärkide kohta. Ohtude loetelu avaldamine pole eesmärgipärane selle tõttu, et kõigi ohtude tõrjumiseks ei saa valmistuda ega peagi valmistuma täpselt ühesuguse jõuga.
  5. Tõenäoliste ohtude eristamine ebatõenäolistest oleks eeldanud poliitilist kaalutlemist. Ohustsenaariumite esitamine ilma sellise kaalutlemiseta ja tegevusjuhisteta lisab ebakindlust ja hirmu, ent ennetuse mõte on just ebakindluse ja hirmu vähendamine.
  6. Väljastpoolt lähtuvateks ohtudeks valmistumine on rahvusliku julgeolekupoliitika tuum. Vastutus selle eest, et teemat puudutav avalik arutelu edendab rahvuslikku julgeolekut, on lõpuks poliitikutel, mitte ametnikel.

Kõnealuse memo tekst (originaalil puudub pealkiri – toim):

Julgeolekukomitee laiapõhjalise riigikaitse ennetusvõrgustik hindas Soome valimiste mõjutamiseks ja Venemaa-poolseks informatsiooniliseks mõjutamiseks ennetavat valmistumist aastal 2018.

Rahvuslikule asjatundjate võrgustikule anti ülesandeks hinnata, millisel viisil ja milliste eesmärkidega pürgitaks Soome valimisi mõjutama.

Lisaks juurdles võrgustik, millisel moel informatsiooniline mõjutamine (üldiselt) Soomes teoks tehtaks ja millised oleksid peamised eesmärgid.

Järgnev on kokkuvõte rahvusliku asjatundjate võrgustiku vastustest.

VALIMISED: mõjutamise meetodid

  1. Sotsiaal- ja traditsioonilise meedia operatsioonid.
    1. Vale informatsiooni levitamine, alternatiivsete tõdede pakkumine ja ennekõike usaldamatuse külvamine võimulolijate võimekuse suhtes tegutseda poliitiliste otsustajatena.
  2. Soomlastest mõjutajate ärakasutamine.
    1. Traditsiooniliste mõjuagentide tegevus keskendatakse ühiskonna kõrgeimatele tasemetele, otsusetegijatele ja meediale. Provokaatoreid kasutatakse eriti kiusutegudeks ja rahvaliku arvamuse suunamiseks; ses osas on pearollis sotsiaalmeedia.
    2. Uus suursaadik, tema taust ja sõnumid on suur osa tervikpildist. Temal tundub olevat oma võrgustik juba olemas ja on uuesti aktiveeritav. Seda hakatakse kasutama eriti mõjutajate võrgustiku mõjutamisel.
  3. Venemaa eesmärkide kohaselt tegutsevate poliitikute toetamine ja Venemaa eesmärkide vastaselt tegutsevate poliitikute survestamine ja mustamine.
  4. Infovarguste teel saadud teabe avalikustamine.
    1. Ka oht, et juba saadud info lekitatakse, võib toimida surve ja mõjutamise vahendina. On oletatav, et nt kodumaiste erakondade kasutatavad teabevahetuskanalid ja infosüsteemid on sellise tegevusega haavatavad.
  5. Võitja abistamine sellisel viisil, et abi saab tahtlikult avalikuks ja see teadmine murendab kodanike usaldust valitud vabariigi presidendi suhtes.
    1. Võitjat võidakse ka tegelikult aidata ja siis luua oht abi paljastamiseks, mida võidakse hiljem kasutada survevahendina.
  6. Valimiskampaania suunamine olukorra poole, kus edu soovivad kandidaadid peavad andma selliseid valimislubadusi, millest on kasu mõjutajale.
    1. Poliitilise arutelu juhtimine. Teatud teemade (nt NATO) mürgitamine ja teiste, eriti populistlike teemade tõstmine aruteluteemaks.
    2. Kunstlike eraldusjoonte loomine (presidendi võimupiire arvestades ebaolulistes küsimustes), mille tõttu valijate tähelepanu siirdub eemale välis- ja kaitsepoliitilistelt küsimustelt (näiteks immigratsioonile).
  7. «Ahvenamaa sepratismi» narratiivi ja soomerootslaste-vastasuse õhutamine avalikus arvamuses. Ka rootsi keele õppimise kohustuse üle vaidluse aktiveerimine soosivalt meelestatud kandidaadi tegevuse tõttu.
  8. Valimistulemuste usaldusväärsuse küsimuse alla seadmine.
    1. Kuulujutud ja kahtlustused valimiste aususe suhtes.
  9. Äärmuslikul juhtumil salamõrv või terrorirünnak.

VALIMISED: eesmärgid

  1. Võimalus tõsta Kremli kandidaat Soome presidendiks ja sellega kõrgeimaks välis- ja kaitsepoliitilise võimu kasutajaks. Võimalus mõjutada ka neid kandidaate, kes ei ole Kremli kandidaadid, kas juhtides neid Venemaa huvide seisukohalt leplikumasse suunda või nõrgendades nende positsiooni.
    1. Venemaa seisukohalt loodetav tulemus võib olla, et ametis olev president jätkab, kuid väsinuna, alandava mustamiskampaania läbi käinuna, sunnituna tegelema pingeleevendusega radikaliseerunud ja polariseerunud ühiskonnas.
  2. Praeguse liini sobivust ilmselt toetatakse, meenutades, et see on hea kõigile, ka kogu piirkonna tasakaalu silmas pidades.
  3. Sõltumata sellest, kes võidab valimised: rahva jagamine, usaldamatuse külvamine ja ühtsuse saavutamise takistamine.
    1. Veelahkmete tekitamine pikaajaline tegevus, millest ei saa oodata vahetut kasu, vaid see ainult valmistab pinnast ette selleks puhuks, kui vajatakse tõelisi tegevusi.
    2. Inetu ja räpase kampaania pidamine, kaasa arvatud Venemaa abi näiteks infolekete ja propaganda vormis, toob edu ka sellel juhul, kui neist ei piisa ametis oleva presidendi võitmiseks.
  4. Püütakse takistada tõsist arutelu välis- ja kaitsepoliitilistest lahendustest, eriti NATOst ning püütakse muudelgi viisidel valitseda poliitilise välja ja meedia üldisi aruteluteemasid.
  5. Püüeldakse suure eesmärgi poole. Sellise parlamendi kokkupanemise poole, mis püsib läänesuunalise integratsiooni arendamisel passiivsena või koguni muudab suunda sissepoole pöördunumaks ja Venemaa huvidesse vastutulelikumalt suhtuvaks.
  6. Soome eraldamine Euroopa Liidust ja muudest meile olulistest läänelikest ringkondadest.
  7. Soome NATOst eemal hoidmine.
  8. Hilisem võimalus survestada valimiste võitjat.
  9. Venemaa mõjuvõimu kasvatamine Läänemere piirkonnas.
  10. Venemaale kehtestatud sanktsioonide nõrgendamine.

INFORMATSIOONILINE MÕJUTAMINE: mõjutamise meetodid

  1. Erinevate «valeuudiste» sokutamine massiteabevahenditesse. (Nii täielikult valed asjad kui ka kallutatult või teatud vaatenurgast kirjutatud jutud.)
  2. Reklaam ja sõnumid sotsiaalmeedia kaudu.
  3. Otsustajate energia suunamine teisejärgulistele asjadele – mürale.
  4. Sisemine vestlus (sotsiaalmeedia). Vestlusse võltsinguid ja valesid teemade või isikute kohta.

INFORMATSIOONILINE MÕJUTAMINE: eesmärgid

  1. Euroopa Liidu usutavuse nõrgendamine.
  2. Fennovoima, Nord Streami, Kaidi ja teiste samalaadsete hangete edenemise kindlustamine ning ka nendega lähedalt seotud omandiõiguste mõjutamine.
    1. Soome kasutamine vaateaknana või isegi kattevarjuna oma eesmärke edendavale tegevusele.
  3. Kodanike ühtsuse murdmine.
    1. Äärmuste ärgitamine on õhutajatele kasuks vaatamata sellele, et jutud on omavahel ristivastupidised.
  4. Meedia usutavuse nõrgendamine.
  5. Naabermaa kodanike ja nende hõimuvellede tunnetega manipuleerimine, et muuta nende suhtumine Soomesse negatiivseks.
  6. NATO ja Ameerika Ühendriikide usutavuse nõrgendamine. NATO-arutelu lämmatamine. Soome hoidmine väljaspool NATOt.
  7. Soome välispoliitika muutmine.
    1. Konkreetsed eesmärgid vahelduvad üksikutes rahvusvahelistes organisatsioonides hääletamise mõjutamisest, tulevase seadusandluse, nagu luure- ja kaitsevalmiduse seaduste mõjutamise kaudu kuni näiteks Euroopa Liidu ja NATO suhte muutmiseni.
  8. Soome suhete kahjustamine eriti Rootsi ja Eestiga, aga ka üldiselt lääneriikidega.
  9. Soome ja Ameerika Ühendriikide kahepoolse kaitsekoostöö süvenemise tõkestamine ja raskendamine.
  10. Terroristide värbamine.
  11. Mõjutaja saab katsetada, millised meetodid toovad tulemust just Soomes (ja millised meetodid ei tööta).
  12. Ametivõimude usutavuse nõrgendamine.

[1] Koosneb ministeeriumide, kaitseväe, politsei, piirivalve, kaitsepolitsei jne juhtidest – kokku 19 liiget. Ülesanne on nõustada valitsust laiapõhjalise riigikaitse ja rahvusliku julgeoleku (kokonaisturvallisuus) küsimustes, jälgida sellega seonduvaid arenguid ning ennetustegevusi – toim.

Tagasi üles