Ott Järvela: mul on siiralt ükskõik

Ott Järvela
, vastutav toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ott Järvela
Ott Järvela Foto: Ott Järvela

Kas sulle meeldib rohkem korvpall või võrkpall? Kas ananass pitsa peal on maitsev või jälk? Kas Nordica on õige või mõttetu ettevõtmine? Kes on parem jalgpallur, Cristiano Ronaldo või Lionel Messi? Kas oled Rail Balticu poolt või vastu? Ja kas see peaks minema läbi Tartu või Pärnu? Kas Eestis raiutakse liiga palju metsa? Kas riigieelarve peab olema tasakaalus või mitte? Kes on su lemmik näosaate osaline sel hooajal? Kas Norra suusatajad panevad dopingut või mitte? Kas lõpukirjandi asendamine emakeele osaoskuste eksamiga oli õige või vale otsus? Kas politsei käitus Vabaduse väljakul õigesti või valesti?

Vahet pole. Ei ole vahet. Aeg näitab. Mõlemad on head, vist... Täiesti ükskõik. Vahet pole. Võib-olla. Ei huvita. Ei vaata, ei huvita. Pole õrnematki aimu, ei huvita. Vale, sest lõpukirjandi kui katsumuse mastaap oli hoopis suurem ning õigustas oma mitteametlikku nime küpsuskirjand.

See eksam ei pannud proovile mitte üksnes noore inimese oskusi õigekirja, teksti komponeerimise, mõtete kirjaliku esitamise ja kunstilise kirjutamise vallas, vaid andis tagasisidet pingetaluvuse kohta ja testis küpsust iseseisvaks eluks.

Suurematest ja väiksematest ekraanidest domineeritud nutiajastul saavad tekstid paratamatult vähem tähelepanu ja keskkooli lõpukirjandi kaotamine oli riiklik signaal noortele kodanikele, et kirjutamisoskus pole enam sedavõrd väärtuslik. Ma pole spetsialist, ei oska öelda.

Olgu öeldud, et eelnenud vastuste komplekt pole mu isiklik valik, vaid fiktsioon. Aga väga imelik, kas pole? Sest olukord, kus Facebook, Twitter ja uudisteportaalide kommentaariumid pakuvad arvamuse avaldamiseks pidevat võimalust, hajutab valikulist ükskõiksust.

Selle asemel, et hoolida ja arvata ja põhjendada teemadel, mis tõesti väga korda lähevad, läheb arvestatav hulk tähelepanust teemadele, mille kohta (olulisel määral Facebooki kaudu laekuv) ühiskondlik surve – kõik teised ju omavad seisukohta! – justkui nõuab arvamist. Ei mingit niisama passimist või munemist, elu käib. Progress. Action. #yolo*

Tegelikult saab ka ilma. Keskendumine enda jaoks olulisele ning muudes valdkondades spetsialistide kuulamine ning siis 1) argumentidele toetudes isikliku arvamuse, mis ei pruugi olla üldse mustvalge, vaid rohkete hallide varjunditega, kujundamine, 2) lõplik veendumine, et see teema ikka üldse ei koti, ja vabatahtlik eemaldumine on tõesti võimalik! Niivõrd üllatav kui see ka pole.

Tõsi, nõnda talitades valitseb oht saada spetsialistiks, kes teab ühest asjast üha rohkem, kuni lõpuks teab ta absoluutselt kõike mitte millestki. Tuleb hoida balanssi. Kuigi õndsas teadmistesülemis omaette kümbleminegi pole läbinisti halb variant, kui alternatiiviks on katkematu rööprähklemine infotulvas, kus rämpsu osakaal üha kasvab.

Mul on tõesti üpris sageli täiesti siiralt ükskõik.

---------------

* you only live once – elad vaid üks kord (ingl k)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles