Ahto Lobjakas: ristpisted Euroopa lapitekis

Foto: Repro

Euroopa piir jookseb tänaseni Euroopa Liidu seest, ehkki leidub neid, kes oma kujutlustes asjale teisiti vaatavad, kirjutab ülehomme tähistatava Euroopa päeva eel kolumnist Ahto Lobjakas.

Euroopas põrkuvad kaks ajalookäsitlust. Üks pärineb läänest ja kujutleb Euroopat lainena, mis kord levib, kord taandub, ajaloo jooksul ja olude lubades kaetud pinda üha rohkem endasse liites. See on käsitlus Euroopast, mille loojaid mõõdetakse aktiivsuse järgi, millega nad ajalugu teevad.

Selles visioonis on Kreeka ja Portugal (teiste seas) alati Euroopa ajaloole lähemal kui näiteks Eesti ja seetõttu sellest lahutamatumad. Ürgne ühtsus trumpab lõppkokkuvõttes hilisemad kvaliteedierinevused.

Teine kaasaegne vaade, mis pärineb idast (osaliselt ka kaugemast, Atlandi-tagusest läänest) näeb Euroopat ideaalina või ideaalide kogumina, mille vastu Euroopaks olla tahtjad end mõõdavad ja järjestavad. Selles visioonis loovad riigid ja rahvad Euroopat läbi tulevikku suunatud eneseteostuse.

Rangelt võttes pole see käsitlus mitte ajalooline, vaid ajas staatiline, seisundit dünaamikale eelistav. Euroopa kombineerub siin ühiste saavutuste uue kvaliteedina. Selle käsitluse järgi on Eesti praegu «rohkem» Euroopa kui näiteks Portugal või Kreeka – mõlemad mahajääjad kvaliteedierinevuste uueks ühtsuseks vermimisel.

Esimene visiooni kvintessents kehastus Euroopa Liidu liivajooksnud konstitutsiooni preambuli ümber käinud vaidlustes, mille käigus pidid end napilt lööduks tunnistama viite nõudjad kristlusele ja/või jumalale.

Leppe (Prantsusmaa ja Hollandi referendumitel tagasi lükatud) lõppteksti läks sisse määratlus «usu- ja humanismipärand». Sõnastuserinevused on käesolevas kontekstis teisejärgulised, võtmemõiste on «pärand» – Euroopa definitsiooni ürgseim, algseim ning elementaarseim osa, tema ajalugu. Kui midagi on küsitav, siis on need piirid, kuhumaani mainitud pärand ulatub, ning piirimaade koht Euroopa ajaloos.

Teine visioon kristalliseerus esimest korda programmiliselt Anne Applebaumi kolumnis The Washington Postis 7. septembril 2010. Vaadates Euroopale läbi valitsusvõlakriisi prisma, vastandas Applebaum ajale jalgu jäänud «bürokraadid» ning dünaamilised ja elujõulised «eelarvepistrikud».

Viimaste sekka luges ta Saksamaa, Poola, Eesti, Skandinaavia maad, Tšehhi ja Slovakkia. «[O]n raske eirata uue Põhja-Lõuna jaotuse olemasolu, mis on järsku niivõrd palju olulisem kui vana Ida-Lääne jaotus,» resümeeris Applebaum. Võtmeks siin on usk, et Euroopat konstrueeritakse ratsionaalsete kriteeriumide alusel, mitte-ajalooliselt.

Oma põhiteesi ilmselt mingil määral Poolale võlgneva Applebaumi käsitlusele (kolumnisti abikaasa on Poola välisminister Radoslaw Sikorski) sekundeerisid järgnevatel kuudel The Economisti ajakirjanik Edward Lucas ning esseistimantlis Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Oma 22. novembri 2010 blogis laiendas Lucas Apple­baumi kriteeriumide nimekirja, lisades mõõdikute hulka peaministrite poliitilise eluea, korruptsioonitaseme, majandusliku konkurentsivõime, laenusuutlikkuse, uue infrastruktuuri (teed jm) tekkimise kiiruse ning USA sõjaliste manöövrite kontsentratsiooni ning asjaolu, et sel aastal hoiavad ELi juhtrauda järjepanu Ungari ja Poola.

«2011. aasta lõpuks on elu enamikus uuemates ELi idaliikmetes parem ning nende väljavaated helgemad kui kunagi varem ajaloos. On aeg leida neile uus nimi. Kuidas oleks ACES [inglise keeli «ässad», moodustub järgneva esitähtedest] – «Euroopa Edenevad Riigid»?»
Ajakirja Diplomaatia 2011. aasta jaanuarinumbris arendas Applebaumi visiooni Ilves, kirjutades, et «[j]ust Euroopa majandus viib praegu põhjalike ümberkorraldusteni selles, kuidas me käsitleme Euroopat.»

Ilves viitab oma majanduslikult deterministliku Euroopa-käsitluse alusena Anders Åslundi oktoobris 2010 ilmunud raamatule «The Last Shall Be The First» (piibilitsitaat, vabas tõlkes «Viimastest saavad esimesed») finantskriisist Ida-Euroopas. Åslund ise on tagasihoidlikum, kirjutades, et uue Euroopa üllatav majanduslik sitkus peaks olema vanale «eeskujuks» ning üldiseks eesmärgiks kogu Euroopa jaoks majandusmudelite ühtlustumine.

II

Kaalul on enam kui ajalooliste narratiivide võistlus ida Taaveti ja lääne Koljati vahel. Küsimuse all pole ei enam ega vähem kui see, kuivõrd Euroopa poliitiline tulevik on ette määratud tema ajaloo poolt. Kui üks narratiiv jutlustab kokkuvõttes tuleva ettemääratust ajaloo geoloogilistes lademetes, siis teine usub, et lapsed peaksid vabad olema vanemate pattudest.

Panused selles peamiselt ida poolt ärgitatavas mängus on kõrged ja äärmiselt poliitilised. Ajaloolise visiooni taga veikleb vaevuvarjatav ambitsioon Euroopa tuleviku ümberjagamiseks. Applebaumi käsitluse poliitiliste arenduste üheks üldiseks nimetajaks on soov defineerida ümber «kahekiiruselise Euroopa» mõiste.

Tavakohaselt on seda käsitletud kui integratsioonialtimate (ja -võimelisemate) maade kiiremat edasiliikumist teatud valdkondades (kaitsepoliitika, politseikoostöö, euro jne) teisi järele ootamata. Traditsiooniliselt on selliste projektide tuumaks olnud Saksamaa-Prantsusmaa telg.

ELi konstitutsiooniprojektide vindudes ja geopoliitilise ebastabiilsuse levides on «kahekiiruselise Euroopa» retoorika peamisteks viljelejateks veidi ootamatult saanud Ida-Euroopa riigid. Terad sõkaldest eraldava koostöö teravikuna nähakse esmajoones majandust ning konkurentsivõimet – valdkondi, kus, nagu öeldud, Ida-Euroopal on eelis.

Kogu ettevõtmise südames on katse see eelis põlistada, revideerides seni domineerinud, «läänelikku» kontseptsiooni Euroopast. Selleks on vaja ei rohkem ega vähem kui muuta selle kontseptsiooni ajalooliste pärijate – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia jt – enesekaemust niivõrd, kui see puudutab kohta Euroopas ning vaateid Euroopale.

Ettevõtmise õnnestumine eeldaks massiivseid ümberkorraldusi nii nende riikide välispoliitilistes prioriteetides (kuhu suunata raha jm ressursid) kui majanduslikes ja sotsiaalpoliitilistes sihiseadmistes (lühidalt: leppida heaoluriigi pankrotiga). Otsustav küsimus siin on ilmselgelt, kuivõrd realistlik saab selline üritus olla?

Ettevaatavalt: on hulk üksteisest läbi põimunud momente Euroopa kontinentaalses ajalootunnetuses, mida Ida-Euroopas kaldutakse kas ignoreerima või alahindama. Tulemusena suletakse enda jaoks see horisont, millelt see tunnetus oleks mõistetav ja/või muudetav. Lisaks sisaldavad idapoolsed käsitlused eeldusi, mis teevad nad loogiliselt sõltuvaks läänepoolsest ning külvavad seeläbi sisemisi vastuolusid.

Kogu ettevõtmine – asendada «vanad» jaotused «uutega» – jääb seetõttu lõppkokkuvõttes ahtraks mõtteharjutuseks, millelt jäävat poliitilist efekti oodata oleks asjatu.

III

Iseenesest ei sündinud Applebau­mi doktriin tühjale kohale. Tema intellektuaalseks eelkäijaks on kunagise USA kaitseministri Donald Rumsfeldi kurikuulus Euroopa jaotus 2003. aastal «uueks» ja «vanaks.» Mõnevõrra paradoksaalselt on sellest jaotusest praeguseks saanud peamine pind ida ajalookäsitluse silmas, kuid see asjaolu varjutab olulisema. Nagu tänased «revisjonistid», üritas Rumsfeld ümber defineerida Euroopa valitsevat poliitilist reaalsust.

Ta tegi seda suuresti retooriliselt, üleolevalt, Iraagi sõja kontekstis kiiret strateegilist profiiti lõigata püüdes; samas ometi viisil, mis jättis Lääne-Euroopa debatti senimärgatava jälje.

Vastus küsimusele, miks Rumsfeldi määratlusel oli selline mõju, heidab valgust ka sellele, kas ja kuidas Lääne-Euroopa ajalookäsitlus on muudetav. Lühidalt kokku võttes taandub vastus tõigale, et Rumsfeld sekkus Iraagi sõja eel Euroopale ajaloolisse arutellu. Tema sekkumise intellektuaalne toorus ning selle toimumine USA poolt fait accompli’na kujundatud jõupositsioonilt on siin teisejärgulised.

Oluline oli tema osalus Euroopa valikute kujundamisel viisil, millega tuli arvestada.
Siit kasvab välja esimene moment: Euroopa, nii nagu teda ajalooliselt on mõistetud, väärtustab tegijaid, nende märgilisusest sõltumata. Paradoksaalselt peab Euroopa ajaloos osalemiseks olema osaline maailmajao lõhedes, vastuoludes ja jaotustes. Nii luuakse Euroopat.

Osalus teeb Euroopa ajaloo osaleja omaks ning osaleja omakorda osaks Euroopa ajaloost. Tegijad tunnustavad üksteist pidevas loomisaktis. Ühe fundamentaalse Euroopa paradoksina heiastub siin ELi motoks tõusnud põhimõte «ühtsus erinevustes».

«Eneseväljendus on osa inimese olemusest kui sellisest,» kirjutas Herder ning see romantistlik loomismotiiv kehtib ühtmoodi nii indiviidide kui kultuuride jaoks, vastandades neid loodusele jm passiivsele. Viimasel puudub rangelt võttes ajaloo jaoks tähendus.

Vaikselt poole valijad või valikutest eemale jääjad peavad leppima sellega, et nende eest teevad otsuseid teised. Sealhulgas sellega, et kui need «teised» on ajaloolisest Euroopast väljas, siis tõmmatakse sealt välja nemadki.

Kuigi Euroopa ajalool on kalduvus eelistada suuri tegijaid, on tema jätkuv ning läbi aja süvenev pluralism viinud esmapilgul vastuoksliku tulemuseni, kirjutades poliitilise (aga ka majandusliku, kultuurilise jms) tegevuse aluspõhimõtetesse sisse vaadete paljususe tolerantsi. Ideaalis vähemalt pole jõud võrdne õigusega ning Euroopa kui oma ajaloo produkt garanteerib ka väiksemate tegijate õiguse eneseväljendusele.

See on horisont, millelt on muu hulgas üldse saanud võimalikuks sellised ajaloo ümberdefineerimise katsed, nagu seda on Applebaumi lansseeritud käsitlus. Selle horisondi tänapäevase määratluse eest oleme tänu võlgu Immanuel Kantile ja tema esseele igavesest rahust, kuid seda Ida-Euroopas ehk pigem segaste tunnetega.

Esiteks ei oleks Kanti ilma kristluse ja platonismita – mis tähendab, et tänane läänelik harjumus eelistada sündmuste tähenduse määramisel eesmärke põhjustele võlgneb end ajaloole.

Teiseks eeldab Kanti visioon, et Euroopa väärtused on universaalsed, õiged igal ajal ja igal pool ning vallutavad sellistena vältimatult maailma – mistõttu kaob põhjus lugeda Euroopat ja sinna kuulumist unikaalseks. Kui Euroopat näha väärtuste või kriteeriumide skaalana, siis ei ole meil «eurooplusele» suuremat sisemist õigust kui kellelgi teisel – on vaid pärimisõigus (sellest allpool).

Naastes tegija-printsiibi juurde: vaatekohtade pluralism ei tee olematuks ajalugu ega selle kumulatsiooni. Veel ühe paradoksina tähendab see, et varasem osalus Euroopa ajaloos, panus sellesse loob andjale niši, mis jääb toimivaks ka viimase kaugenemisel või väljumisel Euroopa hetke poliitiliselt orbiidilt.

Selles mõttes on Venemaa – võttes juhusliku, kuid meie jaoks aktuaalse näite – end Euroopana defineeriva enamuse (selleks kontinentaalne Euroopa vaieldamatult jääb) jaoks «euroopalikum» kui iseseisva osaleja- või tegijaajaloota Eesti, Läti või ka Soome. Teine maailmasõda iseäranis on midagi, mille ajalooliselt vormivat jõudu Euroopa psüühikale kaldutakse idas alahindama.

Siit tõstatub veel üks oluline nüanss. Esmane on osalus ajaloo kujundamises, mitte valents, millega seda tehakse. Natsism ja kommunism esindavad ühtmoodi tänase Euroopa koostisosi, ehkki tänastele ideaalidele vastasmärgiliselt (ja meie jaoks peadpööritavalt lisaks omavahel vastasmärgiliselt). Vägivald on ajalooliselt assimileeritud debatti, tagantjärele vaadates ehk eesmärgiga see allutada või sublimeerida, aga ta jääb osaks Euroopa kõnelusest endaga.

Mis omakord rõhutab mälu tähendust kogu asjaloos. Mälu on paratamatult valiv, kuid kuna ajalooliselt domineeriv on lääne mälu ida oma ees, lõikab viimane end automaatselt ära dialoogist, kui ei suuda või taha lävida sündmuste ja faktoritega, mis esimese jaoks on loova tähendusega. Natsism ja tema koht Euroopa ajaloos on hea näide.

Meile on natsism ajalooliselt sekundaarne (kui mitte kolmandajärguline) reaalsus, kuid see tähendab, et meil puudub oluline pidepunkt domineeriva reaalsusega lävimiseks. Muu hulgas ei saa me nii osa ka süüst, millel on kujundav roll praeguse Euroopa moraalsel enesetajul.
See kõik ei välista iseenesest majandusliku «tegijaks-oleku» või «-saamise» võimalust, kuid see eeldaks ajaloolises mälus väärtustumiseks sajanditepikkust poliitilist stabiilsust.

IV

Hoolimata kogu oma rõhust erinevustele ja pluralismile on kontinentaalse Euroopa ajalookäsitlus teatud heideggerlikus mõttes taandatav algse ühtsuse teesile. Selle vaate järgi ei kasva tõeline suurus mitte ajaga, vaid on alati olemas juba alguses. Algus on see, mis võimestab ja väärtustab – meenutagem konstitutsioonilist debatti jumalast ja religioonist. Aga algus ka eristab, lõigates välja ja muutes teisejärguliseks selle, mida algme(te)s polnud.

Alguse erilisus lükkab vältimatult tagasi Euroopa ajaloo ajahorisonti. Mida lähemal on midagi koidikule, seda «euroopalikum» ta on. Kõik uus, ümbertegev, revideeriv saab olla vaid väljakutse ja sellisena tõrjutav. Tema assimilatsiooniks ajalukku on vaja kas aega või vägivalda.

Paradoksaalselt (jälle) tunnistame seda vaikimisi isegi. Võttes Eesti näite: Euroopa ajaloo majandusliku ümberkaardistamise kõrval on meie enda-Euroopas-nägemises olemas tunduvalt vanem komponent tendentsi näol kujutada endki osana algsest ühtsusest.

Ses mõttes irdub siinne ajalookäsitlus puhtast Applebaumi-Aslundi doktriinist. Üks korduvaid motiive Ilvese kirjutistes on Eesti (täpsemalt tema kaubalinnade) Hansa-minevik, mille funktsiooniks on siduda meid autentsemalt ja algsemalt Euroopaga kui seda võimaldab meie praegune ELi liikme staatus.

Strateegia tegelik autor on Lennart Meri, kes juba hiljemalt 1993. aastal püüdis ühes kõnes lane poolt pärit kuulajaid veenda, et Eesti idapiir on «ka teie piir, meie ühine piir» tänu Hansaliidu poolt kunagi «kiiratud» ja praegu jagatud ajaloole.

Tänane rõhuasetus majandusele sobib Hansa-teemaga hästi, kuid peidab endas asjaolu, et me tunnistame nii ise puudujääki oma ajaloolises euroopluses. Ajaloolises mõttes me rekoloniseerime ennast, tunnistame end mitte-Euroopaks seades end sõltuvusse Saksamaa tunnustusest (kellel on «autoriõigus» Hansa-minevikule) ja kaudselt ka tema poliitilisest patronaažist (mis oli euroga liitumise mõte).

Eesti neoliberaalsete juhtide rünnak teatud Saksamaa majanduse alustalade vastu hammustab kätt, millelt me ootame ajaloolist hingekosutust.

V

Euroopa ei ole koht kaardil. Ta ei ole seisund, mis on ühele või teisele riigile omistatav administratiiv-poliitilise otsusega näiteks ELi laienemisel. Euroopa piir jookseb tänaseni ELi seest, sellest on märgiks nii idapoolne kihk oma ajaloo kehtestamise järele kui selle taga olev hirm kahekiiruselise Euroopa ees, kus kiirusi valitakse Ida-Euroopale ebasoodsail tingimusil.

Euroopa oli ja jääb selleks, milleks tema tsivilisatsiooni pärijad teda peavad. Euroopa pärandi raskuspunkt on ajalooliselt olnud kontinendi lääneosas ning jääb sinna ka tulevikus.

Üheksanda sajandi hakul kandis Karl Suur Pater Europae tiitlit. 12 sajandit hiljem, 1973. aastal, võttis toonane 9-liikmeline EL paarisaja kilomeetri kaugusel Karl Suure kunagisest peakorterist vastu «Deklaratsiooni Euroopa identiteedist», mis kuulutas vajadust «hoolitseda ... tsivilisatsiooni kestmise eest». Kummalgi hetkel ei olnud Eesti (aga ka nt Poola) osa Euroopa üle aja kestvast eneseteadvusest selle kandjatele.

16. sajandil kujutati Euroopat kaartidel kuningannana krooniga Ibeeria poolsaarel, süda Praha kohal, kätena Taani ja Itaalia, kleidiserv Läänemere ja Musta mere vahel. Praegune Ida-Euroopa on kaua olnud «ala, kus Euroopa ja Aasia enam ei eristu» (J. G. A. Pocock). Tänapäeval, rahvusriikliku eneseteadvuse piiritletumal ajastul, oleks parem kujund ehk lapitekk.

Kuigi pealtnäha detsentraliseeritud moodustis, peitub lapiteki kontseptsioonis range hierarhiaprintsiip: servast tükke kaotades jääb tekk tekiks, aga kui tema keskele auk tekib, siis enam mitte. Seal ongi Euroopa.

Autor on Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik