Siobhan Kattago: hea, halb ja inetu

Foto: SCANPIX

Osama bin Ladeni mõrvamine ameeriklaste poolt tuletas õõvastavalt meelde, et USA on võimsate kontrastide maa. Ühelt poolt on see sisserändajate, orjade ja põlisameeriklaste riik rajatud elu, vabaduse ja õnneotsingute ideaalidele.

Teiselt poolt on tema päralt kahtlase väärtusega au olla ainuke lääne tööstusriik, kus püsib keskaegne surmanuhtluse idee.

Kuidas sobib kokku see, et üks tugevamaid inimõiguste ja õigusriigi poolehoidjaid ning Nobeli rahupreemia laureaat, president Barack Obama andis USA relvajõudude ülemjuhatajana käsu mõrvata bin Laden?

Ei antud mitte käsku ta kinni võtta ja kohtu ette tuua, vaid käsk maha lasta. Bin Laden võib küll olla ilmselge süüdlane, aga siiski väärinuks ta õigust õiglasele kohtupidamisele.

Kohtuprotsessi asemel saime aga grotesksetes mõõtmetes vaatemängu. Kavandatud salaoperatsioon oli hulljulge, kiire ja jõhker. Mitmeski mõttes oli bin Ladeni jahtimine mõeldud spetsiaalselt televisioonile.

Juba enne vaadatavaimal ajal publiku ette paiskamist oli Ameerika elitaarse SEALi mõrv vaatemäng, mida nauditi Valges Majas. Tõsiasi, et Obama leidis enne mõrva privaatset vaatamist aega mängida gol­fi, vaid süvendab mõrva ümbritsevat sürrealismi.

Läheneva 11. septembri aastapäeva eel on üllatusena tulnud tapmine tähtis episood kaua käinud tõsielušõus «Sõda terrorismiga». Juba 10. hooajani jõudnud «Sõda terrorismiga» algas New Yorgis ja Washingtonis ning jätkus Iraagis, Afganistanis ja Pakistanis.

Sõda, mille tipphetki on näinud London ja teisedki linnad, toidab hirm, vägivald ja neimahimu. Inetu probleemipuntra järel, mis seondus vangide piinamisega Abu Ghraibis ja Guantanamos, tähistab bin Ladeni mõrvamine uue peatüki algust selles nurjatus vaatemängus.

Ebakindlus operatsiooni algfaasis, kas Pakistanis Abbottabadis viibiv mees on ikka tõepoolest Osama bin Laden, tema surnukeha vähimagi pidulikkuseta merreviskamine ning triumfeeriv kättemaksuvaim on kõik oma juurtega kindlalt kinni Ameerika kauboi romantilises ideaalis. Võim on sellisel juhul vähem märgatav ning seisab pigem karmikoelise üksikkangelase käes, kes räägib napilt, aga tegutseb kärmelt.

Ameerika on oma südames ikka veel rajamaa, kauboimüüdi kehastus. Ilmutatud saatus ehk arusaam, et Ameerika laienemine õigustab selleks kasutatud vahendeid, on sügavalt juurdunud Ameerika kreedosse.

Kogu eetiline maailmapilt on sündinud vapustavatest teadussaavutustest, laialt juurdunud filantroopiast ja tõketeta ettevõtlikust vaimust. Ent kauboimentaliteedil on tumedamgi külg, milles õigluse viimaseks määraks on see, kes tõmbab relva kiiremini välja.

Jah, Ameerika on lihtsustatud hea ja kurja võitluse riik ning sageli valmis hea meelega seisma kogu maailma ees idealistlikel kõlbelistel positsioonidel. Samamoodi on Ameerika ere demokraatia ja vabaduse sümbol.

Ent Ameerika arusaamad õiglusest ei seisne alati kõigest jaotuses «heaks ja halvaks» – nagu näitas bin Ladeni mõrvamise vaatemäng, seisab see mõnigi kord jaotuses «heaks, halvaks ja inetuks».

Paljude ameeriklaste spontaanne juubeldamine New Yorgi tänavatel vaid lisas vaatemängule kummastavat tooni. Neimahimuline rõõm selle üle, et «õiglus on jalule seatud», tekitab rahutust ja muret. Rahva tundeelamuse inetuse võttis tabavalt kokku ajalehe New York Post esilehel avaldatud värvifoto bin Ladeni näoga, mille juures seisis kiri «Mädane põrgus!».

See on midagi enamat kui lihtsalt kahjurõõm. Praeguses Ameerika poliitikateatris etendatakse selgelt õigluse jaluleseadmist Metsikus Läänes. Valgustatud arusaam õiglasest kohtupidamisest on asendunud Ameerika rajamaa mentaliteediga, milles kauboi ja kohalik šerif võtavad õigusemõistmise enda kätte.

Mitmelgi moel sobib Metsik Lääs kokku õigusemõistmise vanema viisiga, mille aluseks oli kättemaks. Nii vana testament kui ka koraan väljendavad samasugust arusaama õiglusest: silm silma, hammas hamba vastu.

Operatsioon ise aga tuleb meelde üht poliitfilosoofia vanemat tonti, Thrasymachose sõnu, mille kohaselt pole õigus ja õiglus universaalsed ideaalid, vaid lihtsalt tugevama kätes.

Praeguses «Sõja terrorismiga» episoodis on Ameerika tugevam ja paneb kirja mängureeglid. Aga mõrva tagajärjed on täiesti ­ettearvamatud. Kas võime nüüd, mil bin Laden on tapetud, tõepoolest loota terrorismi lõppu?

Kas terroriakte seisab ees vähem või sütitab bin Ladeni mõrvamine tärkavates fundamentalistlikes rühmitustes kättemaksuiha? Võib kergesti kujutleda, et mõrva­spektaakel toob kaasa uusi videomänge, mis lisanduvad juba niigi äärmiselt menukatele võitlus- ja palgamõrvarimängudele. Lõppeks on ju alusmõte ikka sama: «My Way or the Highway», mis eesti keeli võiks kõlada «Tee, nagu mina tahan, või kahetse».

Eriti praeguse araabia kevade taustal riikides, kus demokraatlikud institutsioonid on haprad, paljastab kättemaksuratta taaskäivitamine Ameerika poliitika inetu palge. Võib kahetseda, et pärast kauboiahvatlusele vastuseismist on Obama ikkagi astunud oma eelkäija George W. Bushi jälgedesse.

Poliitilisi samme ei tohiks lasta dikteerida üksnes lähenevatel valimistel ja lõkkele puhutud neimakirel. Ameerika on võimeline ja peakski talitama paremini.