Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Merle Jääger: kas uus on ikka parem kui vana?

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Merle Jääger. | FOTO: Postimees.ee

Tänapäevases ühiskonnas näib domineerivat arusaam, et «uus» on alati parem. Uued asjad olevat alati paremad, kuna on «uued». Tegelikult see nii ei ole, kirjutab näitleja Merle Jääger.

Valimisdebattidel võeti ette ka Tallinna linnahalli küsimus, et mida teha ja kuidas edasi... Seoses sellega tuletati meelde ka sama arhitekti projekteeritud ning tänaseks unustuse hõlma vajunud nn Karla katedraali. Selle asemel on nüüd pikka aega Solarise keskus.

Ausalt, mina ei oska seda muud moodi määratleda kui mingit kobarpoodi, nagu neid pea igas Eesti linnas võib leida, kuigi mingite kultuuriasutuste juurdetraageldamine prooviks nagu hoonele teistsugust hõllandust anda.

Mina näitlejana olen seda kultuurandust näinud peamiselt lava tagant, ehk täpsemalt öelda betoneeritud punkrist, sest kuidagi teisiti ma esinejatele mõeldud ruume nimetada ei saa. Garderoobid asuvad mitu korrust maa all, parklatega ühel tasandil: see määrab kenasti ära kultuurikandjate staatuse – teie olete autod.

Mu klaustrofoobia hakkab sealsetes ruumides täistuuridel tööle, lisaks kuivatab elektri abil ringiloksutatav õhk kurku ja seda on kuidagi vähe ka.

Sügisel avati suure hurraaga vastremonditud Vanemuise suur maja. Ma ei tea, kas peent elektroonikat täis tuubitud pöördlava juba töötab või ei, aga krapid, kust näitlejad ja tehnilised töötajad laval toimuvat kuulma peaksid, et mitte stseeni või vahetusele hilineda, on tummad. See, nagu ma aru saan, pole raketiteadus, vaid harilikud juhtmed, aga kustkohast nad lahti on ühendatud, ei näi keegi teadvat...

Küll mind rõõmustas Tartu turuhoone taasavamine, sain uuesti kokku oma vanade tuttavatega, kellelt värsket kodumaist kraami mõistliku hinnaga osta. Ent vestluses nendega selgus, et sügavaks rahuloluks polegi põhjust.

«Ma ei tea, aga need letid on projekteerinud keegi, kes pole iialgi sellist tööd teinud,» kurtsid mulle paljud.

Ostjal on küll kogu kaubast hea ülevaade, ent üle laiade lettide küünitamine nõuab joogivõimeid või leviteerimisoskust. Mõned on rahaga opereerimiseks kasutusele võtnud kandikud või labidad, et mündid hapukapsatünni ei sulpsaks.

Enamik külmikuid asub keldris, mistõttu peavad piimatoodete müüjad selle tee mitu korda päevas ette võtma. Juurviljakäruga uksest sisenemist takistab lävepakk, madal küll, aga siiski...

Näis, kaua see sellele eebeldamisele vastu peab. Muidugi on ebamugavuste taustal kerkinud kenasti ka kohatasu. Keegi peab ju selle kõik kinni maksma! No ja ei ole soe seal ka, ei ole ning praegu on alles sügis. Võibolla peaksin ette võtma äriplaani, et turunaistele Petserist puhvaikasid ja pruunhalle karvaseid koeravillarätikuid tuua. Saaks lisada helepuhtasse interjööri pisut nostalgilist nõukahõngu.

Nojah, lõpetuseks ühe Eesti väikekoha lastemuusikakoolist, mis tänapäevase energiasäästliku renoveerimise käigus nii umbseks muudeti, et klaverid hakkasid kuivusest pragunema, ei aidanud ka veevannid instrumentide all.

Taas sai keegi uhkusega linte läbi lõigata, hankeid võita, tänusõnu ja õlalepatsutusi: näe, kui odavalt ja hästi me kõik korda tegime, küttearvetelt hoiame kah kõvasti kokku, kui aknad lahti ei käi.

Aga palju maksab üks korralik tiibklaver? Palju maksab valestiprojekteeritu ümbertegemine? Ja kes maksab?

Tagasi üles