Juhtkiri: Narva ja Ivangorod – promenaad on rahvusvaheline lugu

Narva promenaad. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Narva toreda jõepromenaadi vastas, üle jõe Venemaa linnas Ivangorodis peaks olema veelgi uhkem. Kasvõi seepärast, et Ivangorod sai Euroopa Liidult promenaadi rajamiseks Narvast tunduvalt suurema rahalise toetuse, aga maastikul on asi rohkem kui vastupidine. Sellest on oma ilmekuses saanud nüüdseks rahvusvaheline lugu.

Andrew Higgins on ajalehe New York Times korrespondent Moskvas. Reporteril kulus neli kuud ja tuli täita kaks avaldust, et saada load Ivangorodis viibimiseks, kirjutab ta oma artiklis («Two Border Cities Share Russian History — and a Sharp European Divide», NYT 9.11). Erinevus – ühel pool 967 meetrit valmis promenaadi ja teisel pool veidi üle 100 meetri promenaadilaadset toodet – räägib aga loo peaaegu ise enda eest ära.

Sedasama imelugu on varem vaatamas käinud ka Venemaa videoblogijad (võrdlev projekt «Piir») ning jutustanud sellest oma inimestele. Enam-vähem samamoodi kui nüüd Higgins, lihtsalt venelased räägivad oma maast mahlakamate sõnadega.

Eesti ajakirjanikud, kes Narva jõepromenaadi tutvustanud, on piirdunud Ivangorodist rääkides nendingu ja selle näitamisega, mis üle jõe paistab. Ärksamatele venemaalastele tulevad aga Ivangorodis saavutatut vaadates kohe meelde pildid riigijuhtide ülikallitest paleedest, mida neile näitab korruptsioonipaljastajast opositsionäär Aleksei Navalnõi.

Jõeäärse kenaks tegemise plaan kogus Narvas hoogu juba kümmekond aastat tagasi. Mõlemad linnad said 2012. aasta algul rahastuse Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti-Läti-Vene piiriülese koostöö programmist 2007–2013 – kahe peale kokku 1,6 miljonit eurot. Mõlemale kehtis tavapärane kümneprotsendilise omafinantseeringu nõue. Eestis on kallimad nii ehitusmeeste töö kui ka materjalid. Ja mõlemal pool elavad venelased, imestasid nii blogijad kui tsiteerib ka Higgins oma loos narvalasest maletreenerit Leonid Pelesevi.

Narva promenaad on kena ja korralik ajaveetmise ning liikumise paik, ent pole ometi mingi enneolematu ime. Suureks looks muutubki see alles võrdluses, mida igaüks saab oma silmaga hinnata. Omamoodi päriselulises eksperimendis, kusjuures ELi rahast laotud stardipakk oli Ivangorodi linnapea jaoks suurem.

Omal ajal said lääneberliinlased minna ja panna käe vastu Berliini müüri. Ida pool valvasid seda rajatist püssimehed ja pageda üritajaid lasti maha. Nüüdne erinevus Narva jõe kallastel pole õnneks sedavõrd dramaatiline, ent idanaabri piirilinna külastamise reeglite kirjeldus ning seesama promenaadi(raha)de saatus räägivad ometi üpris selget keelt.

On hea, et ELil on olemas piiriülest koostööd toetavad projektid. Ometi paneb imestama, et oma rikkuse ja suurusega hooplev Venemaa paistab nii vähe hoolivat oma territooriumil toimuvast. Olgu üheks näiteks paljudest kasvõi Venemaa Karjalas asuva Krasnõi Bori keskkonnaohtliku prügila puhastamine, mille pärast on pikki aastaid rohkem muretsenud hoopis soomlased. Oleks justkui kingitus teistele, kui Kremli võim oma maal midagi (tihti kingitud raha eest) korda teeb.