Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Alfred Lepaotsast-Latsatas: kvantopside hüoosise kaudu arhüksoseni

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Alfred Lepaotsast-Latsatas | FOTO: Erakogu

Viimase aja Eesti meedia- ja mentaalruumi jälgides võib täheldada Eesti konnatiigi-sootsiumi murettekitavat distantseerumist immanentse dünamismi viimastest reliktidest, kirjutab sõltumatu mõtleja Alfred Lepaotsast-Latsatas.

Jah, jutt pole isegi massiivsest, antipoodsuseni käänduvast différance’ist Derrida mõistes, vaid elementaarsest vitaalsusest, mis on dünamismi atribuut (ja mitte vastupidi, nagu induktsiooni ja deduktsiooni segi ajades sageli arvatakse). Ja seda olukorras, kus kasvõi minimaalse fleksibiilsuse rekreatsioon ja sellele järgnev forsseerimine peaks ometi olema väikesootsiumi – isegi eestilikult amatöörliku – kategooriline imperatiiv. Mis on selle asemel? Selle asemel vohab ridiküülselt vulgaarne ideograafia primaarpossessiividest, mis ulatuvad millegi nii deterioorseni kui bioloogia. Sõna võtavad kreatuurid, kellele on murumüts pähe kinni kasvanud, nii et nad ei tee vahet isegi différence’il ja différance’il, rääkimata hüoosise eksaktsetest aspektidest.

Kuid hüoosise ektsaktsed aspektid on mõtlevale inimesele tegelikult triviaalsus. Hüoosis, nagu teada, on kontrasteeruvate kontseptide diskreetne võrgustik, mille reflekteerimis- ja regenereerimisvõime on fataalses seoses sootsiumi sotsiopsühholoogilise valmisolekuga kasutada pinnaakule. Pinnaakuli all mõistan ma siinkohal, erinevalt sotsiaalkonstruktivismi teatud valdkondadest, dekonstrueeriva kvaliteediga mentaalset entiteeti, mis võimaldab binaarseid opositsioone vabastada nende sünnipärasest kalduvusest stagneeruda kuni hibernatsioonini. Ehk teiste sõnadega, vabastada konstruktsioon tema konstruktsioonikoormast, vallandada ekstensiivset fluidumit tekitav sisemine imaginariseerumine, mis tähendab ühtlasi reaalsuse marginaliseerumist arhüksoste läbi. (Neid puudutame allpool.)

Peter P. Kyhrzelg on õigesti juhtinud tähelepanu selle probleemi juures varitsevale kvantopsile ehk mittelineaarsele graafilisele paradoksile. Me asetame otsekui pidulauale reaalse kohaloleku – mis on ühtlasi kõikjalolek – koos tema polüfunktsionaalsete parameetritega, et neist võiks tekkida fertiilne sünergeetiline kulminatsioon, kuid looda sa seda. Matsid jäävad alati matsideks ja te võite nende ette asetada kasvõi Foucault’ enda käega klassikaliselt teostatud singulaarsete meemide arhetüüpse generalisatsiooni ehk Peter P. Kyhrzelja klassifikatsiooni järgi esimese astme arhüksose – mats lihtsalt situb selle täis, naerab lollakalt ja lehvitab mõnd fašistlikku lippu peale. On äärmiselt ebaõiglane ja tülgastav, et selliste hominiididega tuleb jagada nii avalikku kui ka küberruumi, ehkki väidetakse demagoogiliselt, et see on demokraatlik. Meie ei nõustu sellega põrmugi, sest natsism ja rassism demokraatia raamesse ei mahu, mistõttu tuleks mõelda nende utiliseerimisele või vähemalt redutseerimisele tsiviliseeritud pöidlakruvide abil. Nimetagem seda sotsiökoloogiaks. Oletan, et meie viimane somaatiline probleem, ebameeldiv ekseem naba piirkonnas, oligi tingitud eespool nimetatud alaväärtuslike isendite sobimatust positsioneerumisest meie läheduses.

Defineerida kultuuri vaid sallimatuse kaudu on loomulikult puhas natsism ja see truism tuleb järskude meetmetega selgeks teha ka läbiseedimata kristlastele. Pole alternatiivi – kes ei salli, see pillutakse kividega surnuks. Narratiivide aeg on ammu läbi – ehkki klaustrofiilne, välistav ja ebatolerantsust oma lipukirjaks tõstev tänavadiskursus keeldub seda möönmast –, mistõttu tuleb keskenduda esmalt kvalitatsioonile ja seejärel sünkroniseerimisele elementaartasandil. Eeldusel muidugi, et meie eesmärk on teise astme arhüksos, mis lisab meemida arhetüüpsele generalisatsioonile ka verifitseeriva aspekti. Meie kindla veendumuse kohaselt on see võimalik – ja nimelt kvantopside hüoosise kaudu. Kuid seda vaid eeldusel, et subjekt suudab opereerida pinnaakulitega. Millega oleme taas kognitiivse dilemma ees, millest kirjutan järgmisel korral.

Kvantopside hüoosis on meie must do, sine qua non ja proovikivi euroopliku eneseeituse teel suitsiidse satisfaktsiooni tippude poole, kus meid ootavad ees Pariisi pommipanijad ja teised tõelised eurooplased.

Neile, kes veel ei taibanud: see tekst on mitmeid tuntud kirjutajaid järele aimav nali, paroodia. Teksti autor on toimetusele teada.

Tagasi üles