Heili Sibrits: minu isa, aasta isa

Heili Sibrits. Foto: Postimees.ee

Minu ja mu viie õe-venna isa on aasta isa. Ametlikult. Sest Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid kuulutas Meelis Sibritsa pühapäeval Estonia kontserdisaalis aasta isaks, kinkis rinnaehte ja kogu perekond viidi sööma.

Mind valdavad väga segased tunded, olen õnnelik, uhke, rahul, aga ka kohmetunud. Mu isa on ju tubli ja töökas, hea südamega, mõnusa huumorimeelega mees, kuid kindlasti pole ta tillukeste vigadeta; kuidas siis ühtäkki on ta kõikidest teistest ettepoole tõstetud?

22 aastat tagasi, keskkooli lõpetamise järel, lahkusin vanematekodust, sellest kuulsast kahe tähega rannast Ida-Virumaalt, ja tulin Tallinna. Nii nagu teevad tuhanded teised noored igal aastal. Kontakt koduga on toimunud viimasel kahel aastakümnel eelkõige ema kaudu. Miskipärast on minu suhtlusringkonnas nii, et just emad on need, kes helistavad ja kellele helistatakse, emad on need, kes isadele ütlevad, et lastega on kõik korras või mis elu nende lapsed elavad. Isad on aktiivsest suhtlemisest kõrvale jäänud või on nad ise kõrvale astunud.

Minu isa pole kõrvale astunud. See, et tema ei helista põhjendusega «ma pole sust ammu midagi kuulnud», ei tähenda, et ta ei hooliks või ei muretseks. Aga peale selle, et ta on isa, on ta ka eesti mees.

Viimase nädala jooksul olen ma oma isa peale mõelnud võib-olla rohkem kui kogu oma täiskasvanuea kokku. Ja võin kätt südamele pannes öelda, et mul on hea ja igati tubli isa, kes on andud alati endast maksimumi ja olnud perekonna eest väljas, lapsed on olnud talle alati kõige tähtsamad. Ta on oma hobid ja huvid allutanud laste huvidele: korvpallivõistluste asemel vaadanud laste mängimist, teatris-kontserdil käimise asemel teinud õhtuti haltuurat ja nädalavahetuseti põllutöid, ikka selleks, et suurel perel oleks kõik vajalik olemas. Kalamari ja lõhekala seostub minule raskete aegadega, sest 1990ndatel suure kriisi ajal tegi isa pärast päevatööd õhtuti lisaotsi, tasu maksti välja natuuras.

Olen mõistnud, et minu isal, nagu tema põlvkonnal üldse, pole olnud kerge elu. Ta maailm on mitu korda pea peale pööratud, temalt on oodatud kiiret kohanemist uute tingimustega. Tööandajad on läinud riburada pankrotti, sõbrad-kolleegid lahkunud või end põhja joonud, kunagi suuruselt Eesti kolmandast linnast on saanud tondilosside keskus. Isa on ikka endine, viskab nalja, ootab lapsi koju ja teeb ületunde, sest töö tahab tegemist.

Minu isa suurim tugevus on see, et ta pole andnud alla ega kibestunud. Väga paljud tema vanuses ja nooremadki mehed on. Minu isa pole lahkunud Eestist, Ida-Virumaalt, tööturult ega oma naise ja laste juurest. Mu isa on oma tavalisuses ka haruldus. Ja just selles võiks ta olla meile kõigile eeskujuks.

Mina, minu kolm õde ja kaks venda oleme kõik Sibritsad. Uhkusega. Ja selle jõu enda ja oma väärtuste eest seista oleme saanud samuti isalt. See on Sibritsa jonn, mis ei lase ka kõige raskemal hetkel võitlusest loobuda.