/nginx/o/2017/11/10/7301437t1h7f54.jpg)
«Doktor, miks mul vähk tekkis?» on üks sagedasemaid küsimusi, mis tekitab arstidele suuri raskusi. Osaliselt ja üldiselt on riskitegurid teada, aga kui asi jõuab kindla juhtumini, võib põhjusi ainult oletada. Siiski on teadlastel tasapisi hakanud kujunema teatav arusaam kasvaja arengut mõjutavatest mehhanismidest – isegi kui see on osaliselt äärmiselt vaieldav, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Prantsuse psühholoogiadoktor Yvane Wiart.
Kaks Ameerika teadlast lõid hiljaaegu laineid tööga «õnne» kohta vähi arengus. Nende viimase artikli avaldas märtsis mainekas väljaanne Science. Baltimore'i John Hopkinsi ülikooli teadlased Christian Tomasetti ja Bert Vogelstein suutsid näidata, et haigus ei sõltu nii palju pärilikust (geneetiline soodumus) ja keskkonnaalaseset (näiteks suitsetamine või kokkupuude asbestiga) riskist, kuivõrd juhuslikest mutatsioonidest (näiteks DNA replikatsioonivead), mis tekivad inimese rakkude jagunemisel spontaanselt.
Sõnaga, vähi juures etendab suurt osa «õnn». 2015. aastal samuti ajakirjas Science ilmunud artiklis uurisid nad juba vähi sagedust inimkeha erinevates kudedes. Näiteks kopsuvähi risk on 6,9 protsenti, samal ajal kui kilpnäärmevähil on see 1,08 protsenti ning aju- ja muud tüüpi vähil veel väiksem.
Üldiselt nähakse nende erinevuste taga peamiselt erinevate kudede kokkupuudet olulisemate riskiteguritega, näiteks tubaka, alkoholi ja ultraviolettkiirgusega. Aga see ei seleta ometi, miks näiteks seedesüsteemis tabab vähk kõige sagedamini just käärsoolt. Õigupoolest puutub ju peensool (mao ja käärsoole vahel) palju rohkem kokku mutatsioone põhjustavate ainetega kui näiteks ajurakud, ent ajukasvajad on ikkagi kolm korda levinumad.
Samasugust paradoksi võib täheldada päriliku vähi korral. Käärsoole- ja peensoolevähi puhul on tegemist ühesuguse geenimutatsiooniga, aga viimast esineb tunduvalt harvem. Ent sama mutatsiooniga hiirtel on asi vastupidi: neil tekib vähk peensooles sagedamini kui käärsooles.
Tomasetti ja Vogelstein pakkusid seetõttu välja hüpoteesi, et põhjus võib peituda spontaansetes mutatsioonides, mis tekivad tüvirakkude (diferentseerumata rakud) jagunemisel. Inimestel uuenevad tüvirakud jämesooles palju kiiremini kui peensooles, hiirtel on see vastupidi. Mida sagedamini rakud jagunevad, seda suurem on oht, et DNA kopeerimisel tekib vigu. See võiks seletada erinevusi vähi sageduses organites, mida muidu pärilikud ja keskkonnategurid ühtmoodi mõjutavad.
Nende uurimus arvatava seose kohta konkreetse koe elu jooksul aset leidvate tüvirakkude teadaolevate jagunemiste arvu ja selle piirkonna vähiriski vahel näitas tugevat korrelatsiooni. Mida kiiremini tüvirakud uuenesid, seda suurem oli selle piirkonna vähirisk. Nende esialgset tulemust, mis tugines Ameerika elanike andmetele, toetas teine uuring, mis avaldati käesoleva aasta märtsis ja milles leiti samasugune keskmine korrelatsioon koguni 69 riigi andmetes.
Teadlased püüdsid seejärel eristada spontaansete mutatsioonide mõju vähi teiste riskitegurite (nii pärilike kui ka keskkonnaalaste) mõjust. Nad suutsid näidata, et enamikul juhtudel põhjustab vähki «halb õnn» ehk teisisõnu juhuslikud spontaansed mutatsioonid. «Õnn» etendab märkimisväärset osa isegi selliste vähitüüpide puhul, mille puhul juba ammu on tuvastatud kindel seos keskkonnapõhjustega, näiteks suitsetamisega.
Kuna niisugused tulemused võivad viia mõttele, et inimeste innustamine tervislikule eluviisile, näiteks suitsetamisest loobuma ning rohkem puu- ja juurvilju sööma, ei pruugi olla nii tähtis, nagu on varem arvatud, tekitasid need suurt vastukaja. Nende andmed töötas läbi isegi sõltumatu meeskond, kes leidis, et õnnel ei ole sugugi nii olulist osa.
Tasub märkida, et mikrobioloogiaalases teaduskirjanduses, olgu see siis vahetult seotud vähiuuringutega või mitte, leidub arvukalt artikleid mutatsioonide ja DNA kahjustumise kohta. Ameerika teadlane Lawrence Marnett analüüsis 2000. aastal avaldatud artiklis oksüdatiivse stressi (reaktiivsete hapnikuühendite ehk vabade radikaalide rünnak meie rakkude vastu) mõju ja leidis, et see oli palju märkimisväärsem kui kantserogeensete ainete mõju. Oksüdatiivne stress ei ole aga kaugeltki ainuke DNA kahjustumise põhjus, nagu selgub Roel De Bonti ja Nicolas Van Larebeke 2004. aasta kokkuvõttes.
Selle aasta algul avaldatud artiklis juhtisid Anthony Tubbs ja Andre Nussenzweig tähelepanu, et iga inimraku DNAd tabab päevas umbes 70 000 kahjustust. Me ei elaks kuigi kaua, kui meie kehal ei oleks meetodeid nende vigade korrigeerimiseks, eriti veel, kui need kõik viiksid välja kasvaja arenemisele. Oluline on siinkohal meeles pidada, et kasvaja tekib alles siis, kui juba mitu kontrollmehhanismi on alt vedanud.
Esiteks peab vigase DNA tavaline parandusprotsess rakus nurjuma. Seejärel peab rakk reprodutseeruma kaootiliselt, see tähendab, et probleem peab põhimõtteliselt puudutama raku duplitseerimise eest vastutavaid või seda reguleerivaid geene. Vigane rakk peab samuti pääsema sisseprogrammeeritud enesehävituse ehk apoptoosi ning keha immuunsüsteemi käest, mille ülesanne on kõrvaldada võõrkehad ja muud valesti funktsioneerivad elemendid.
Raku kokkupuude väliste või sisemiste mutageenidega on niisiis kõigest üks etapp pikas nurjumiste reas, mis peab juhtuma enne seda, kui kasvaja saab arenema hakata.
Diskussiooni praeguses järgus «halva õnne» tähtsuse üle vähi tekkes on ehk mõistlik heita pilk sellele, millist osa etendab individuaalne stress, mis on olnud minu töö «Stress and Cancer: When Our Attachment Plays Tricks on Us» teema. Raku iga samm vähiraku suunas sõltub tugevasti stressist ja stressihormoonidest. Seepärast võib kroonilist füsioloogilist stressi, mida tänapäeval põhjustab peamiselt psühholoogiline stress, pidada vähi otseseks põhjustajaks. Pean siiski kohe lisama, et selles osas on ka täiesti vastupidisi arvamusi.
Krooniline psühholoogiline stress kiirendab tegelikult rakkude reprodutseerumist ja põhjustab telomeeride ehk nende «otsatükkide» lühenemist, mis kaitsevad kromosoome kulumise eest. Selle nähtuse avastas Elizabeth Blackburn, kes sai telomeraasi avastamise eest Nobeli meditsiinipreemia. Mida rohkem need diferentseerunud rakud paljunevad, seda suurem on juhusliku mutatsiooni risk nende DNAs. Ning mida enam diferentseerunud rakud vananevad ja surevad, seda rohkem tüvirakud jagunevad, et valmistada uusi rakke, suurendades sel moel vähi tekke ohtu.
Aga see pole veel kõik. Neuroendokriinsete protsesside kaudu mõjutab psühholoogiline stress ka oksüdatiivset metabolismi, DNA parandamist, onkogeenide avaldumist ja kasvuteguri tootmist. See tekitab üldisemaid kroonilise põletikuga seotud probleeme ja nõrgendab immuunsüsteemi, nagu võib näha minu raamatus osundatud juhtumite pealt.
Tomasetti ja Vogelsteini uuringutega seotud «halva õnne» diskussioon pakub ohtralt uut mõtteainet. Nad osutavad sellele, et Briti organisatsiooni Cancer Research UK andmetel saab 42 protsenti vähijuhtudest ennetada keskkonda ja elulaadi muutes. Prantsusmaal on riiklik vähiinstituut pakkunud vähi ennetamise kohta umbes samasuguse protsendi. See arv on ühtaegu kõrge ja pettumust valmistavalt väike. Kas see tähendab, et ülejäänud 60 protsenti juhtumite puhul ei ole tõesti midagi ette võtta?
Tomasetti ja Vogelstein seevastu pakuvad lausa viise, kuidas võidelda «halva õnnega». Muu hulgas soovitavad nad vähi ennetamiseks tarvitada antioksüdante. Kui pidada silmas kahjulikke protsesse, mida käivitab stress, on küllap päris tõhus relv vähi vastu ka oma psühholoogilise heaolu eest hoolitsemine.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane