/nginx/o/2017/11/10/7301313t1hcc8d.png)
/nginx/o/2017/11/10/7301323t1hda32.jpg)
Suurbritannia viimane Hongkongi kuberner Chris Patten heidab pilgu peale, milliste väljakutsete ees seisab teiseks ametiajaks tagasi valitud Hiina president Xi Jinping, kes on vahepeal suutnud suurendada oma mõjuvõimu riigis.
Chris Patten: Hiina uus imperaator (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lookest, mida kõneldakse Ameerika presidendi Richard Nixoni visiidi kohta Hiinasse 1972. aastal, on juba kaua aega peetud kinnituseks Hiina juhtide pika aja peale rajatud arvestustest. Mao ustav asetäitja Zhou Enlai olevat nimelt vastanud küsimuse peale, mida ta arvab Prantsuse revolutsiooni tähendusest, et seda on liiga vara öelda. Tegelikult ei olevat kohal viibinud diplomaatide sõnul Zhou rääkinud üldsegi 1789. aasta revolutsioonist, vaid hoopis Pariisi 1968. aasta tudengirahutustest, mille tagajärgedest küllap oligi toona liiga vara midagi arvata.
Selle olematu alguse järel on Prantsuse revolutsiooni tagajärjed ometi lõpuks Hiinasse jõudnud. Veidi pärast Hiina Kommunistliku Partei (HKP) XVIII kongressi 2012. aastal sai teatavaks, et Alexis de Tocqueville'i 1856. aastal kirjutatud teosest «Vana kord ja revolutsioon» on saanud HKP kõrgemate juhtide kohustuslik kirjandus. Kõige usinamalt kiitis selle raamatu väärtust Wang Qishan, kelle president Xi Jinping oli pannud vastutama võitluse eest korruptsiooniga ja keda võib ehk pidada üldse Xi lähimaks liitlaseks.
Tocqueville väitis, et jõukuse kasvamine XVIII sajandi Prantsusmaal oli tegelikult muutnud riigi valitsemise raskemaks. Mida jõukamaks inimesed said, seda teadlikumad nad ühtlasi olid ühiskondlikust ja majanduslikust ebavõrdsusest ja seda enam põlgasid nad rikkaid ja võimulolijaid. Katsed süsteemi reformida ainult rõhutasid selle nõrkust. Järgnes revolutsioon, mis pühkis minema monarhia ja aristokraatia. Pead hakkasid sõna otseses mõttes veerema.
Hirmuunenäo mõõtu unistus
HKP äsja lõppenud XIX kongress näitas, kui tugevasti on Hiina juhid Tocqueville'i mõtteid hinge võtnud. Xi kinnitas oma vaieldamatut võimu partei ja riigi üle. Ta tugevdas oma positsioone esimese võimuperioodi jooksul, tühistades muu hulgas suure osa Deng Xiaopingi saavutustest, sealhulgas Hiina majanduse avatuse, HKP lahutatuse valitsusest ning ettevaatliku välis- ja julgeolekupoliitika.
Samuti pühkis Xi minema võimalikud konkurendid, kasutades peamiselt ulatuslikku korruptsioonivastast kampaaniat isegi selliste võimurite kõrvaldamiseks, keda oli peetud lausa puutumatuks. Tal on nüüd selja taga HKP Keskkomitee kõigi aegade suurim puhastus. Ta on surunud maha ka kõige vaoshoituma kriitika või eriarvamuse, ära keelanud isegi internetinaljad, kaasa arvatud meemid, mis võrdlevad teda Winnie Puhhiga.
Mõne teise riigi puhul oleksid sellised meetmed võinud kaasa tuua ränga süüdistustelaine ja Xile oleks süüks pandud riigi pööramist vanamoelise leninistliku diktatuuri rajale. Ent Hiina puhul on vaatlejad sootuks kiitnud Xid, kelle juhtimisel läbivat Hiina värskenduskuuri ja sammuvat «Hiina unistuse» täitmise poole.
Mõne silmis, tõsi, on see unistus rohkem hirmuunenäo mõõtu. Demograafilised näitajad kipuvad osutama, et tööjõu üleküllus, mis on aidanud Hiinal viimastel aastakümnetel saavutada kiiret kasvu, asendub enneolematu kiirusega tööjõu nappusega. Vee saastatus ja vähesus ning süsinikdioksiidi heide ja tapva tasemeni kerkinud õhusaaste seavad ränka ohtu inimeste tervise ning ähvardavad tõsiselt Hiina majandusarengu kestlikkust.
Pealegi on Hiina sisemajanduse kogutoodangu kasvule, mis iseenesest on muidugi kena, suurel määral hoogu andnud kiiresti kasvav võlakoorem ja laialt levinud kinnisvaramullid. Isegi Hiina enda uurijad möönavad, et sissetulekute erinevus nende riigis on jõudnud maailma tippu. Ajal, mil vaesed muutuvad aina vaesemaks ja rikkad aina rikkamaks, küsivad paljud, mida siis õieti tähendab «sotsialism Hiina moodi».
Nutikusest ainuüksi ei piisa
Loomulikult leidub alati optimiste, kes laulavad aina positiivset laulu. Hiina võlg on suuremalt jaolt sisevõlg, sest laenuküsimustes juhindutakse sama palju poliitilistest prioriteetidest kui ärikaalutlustest. Hiina toetab rahvusvahelisi pingutusi keskkonna halvenemise vältimiseks ja kliimamuutustega tegelemiseks. Enamiku inimeste elujärg paraneb, ehkki, nagu öeldud, ebavõrdsus süveneb. Samuti on Xi administratsioon viimaks asunud midagi ette võtma HKP endeemilise korruptsiooni väljajuurimiseks.
Peame kindlasti lootma, et vähemalt osagi sellest, mida Hiina kiidukõnelejad kuulutavad, vastab tõele: kui Hiina kasv lööb vankuma, kannatab selle all kogu maailma majandus. Aga isegi kui optimistidel võib osaliselt õigus olla, siis Xi kinnitus, et Hiina on leidnud parema viisi moodsa ühiskonna ja majanduse juhtimiseks, on nii või teisiti õõnes.
Tuleb mõistagi nentida, et kui vaadata demokraatlikke riike – alates Ameerika presidendi Donald Trumpi jahmatama panevatest veiderdamistest kuni populistliku natsionalismi peatõstmiseni Euroopas –, siis ei ole nende olukord just kiita. Ent demokraatlikul süsteemil on oma sisemised stabiliseerivad mehhanismid, mis lubavad neil tasakaalu taastada ilma vägivalda või repressioone rakendamata.
Xi Hiinal sellist mehhanismi ei ole. Riigis on aastaid kestnud diskussioon, milline peaks olema riigi roll majanduses. Üks leer on olnud seisukohal, et kui HKP leevendab kontrolli majanduse üle, kaotatakse paratamatult ka kontroll riigi üle. Teised on väitnud täpselt vastupidist: kui partei ei loobu veel otsustavamalt majanduse kontrollimisest, hakatakse kaotama poliitilist võimu, sest majanduse vastuolud süvenevad ja areng ei pruugi püsida kestlik. Xi kuulub ilmselgelt riikliku sekkumise pooldajate leeri.
Ent Xi ei suurenda ainult partei, vaid ka iseenda võimu. Tegelikult on õige raske arvata, kes tõuseb HKP valitsevatesse kõrgustesse, kes aga langeb kõrgeima juhiga tüllimineku tõttu murust madalamaks. See ei ole välisvaatlejaid muidugi takistanud mida iganes oletamast, aga sellistel ehku peale pakkumistel pole suuremat mõtet. Nagu imperaatorid ikka, määrab ka Xi ametisse neid, kes järgnevad talle kõikjale, kuhu ta ainult suuna võtab.
Teatavasti kaasneb aga suure võimuga suur vastutus – ja praegu on Xi võim sisuliselt absoluutne. See on ühele inimesele õige raske koorem. Xi võib olla palju nutikam kui Trump (see latt pole just eriti kõrgele seatud), aga sellest ei piisa veel Hiina stabiilse ja õitsva tuleviku kindlustamiseks. Ja kui asjad peaksid kiiva kiskuma, teavad kõik, kelle peale näpuga näidata. See on põhjus, miks diktaatorite dünastiad ikka ühtmoodi lõpevad. Selle mõistmiseks ei pea isegi Tocqueville'i lugema.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Chris Patten on olnud Suurbritannia viimane Hongkongi kuberner ja endine Euroopa Liidu välissuhete volinik ning töötab praegu Oxfordi ülikooli kantslerina.
Copyright: Project Syndicate, 2017